2025. aastal jõustuv vilepuhuja kaitse seadus hakkab töötajaid, aktsionäre ja kliente ettevõtte väärkäitumisel kaitsma, kuid siiani valitseb segadus teavituste sisuga ning valesti teavitamisel võib rikkuda ärisaladust.
Telias on vilepuhuja süsteem üle kümne aasta kasutusel. “Meie oleme seda hästi palju lihtsustanud just selle süsteemi selguse huvides nii menetlejale kui ka kaebuse esitajale. Ütleme, et võite pöörduda ükskõik millise seaduse rikkumisega või ebaeetilise käitumisega, mis on organisatsioonis toimunud ja ei piira kuidagi Euroopa Liidu õigusega või kaebuse sisuga,” rääkis Telia isikuandmetekaitse ekspert Andrus Hinrikus.
Ettevõtjatel pole alust vilepuhuja süsteemi loomisel karta, et kaebusi hakkab tulema sadades, rääkis Grant Thornton Balticu õigusnõustamise valdkonna juht Kristel Tiits.
“Kui ettevõttel hakkabki tulema hästi palju kaebusi selle liini kaudu, siis võib-olla on see hea tagasiside ka ettevõtte juhtkonnale, et varasemalt puudus võimalus avatult neid probleeme rääkida või ennetav tegevus,” ütles Hinrikus. “Meil on 1500 töötajat, sadu tuhandeid kliente ja sadu partnereid ning meie räägime siin kümmekonnast kaebusest aastas, mis tuleb läbi selle süsteemi,” lisas Hinrikus.
Kaebuste laviini saab ära hoida töötajate koolitamisega. Töötajad peavad teadma, mida sinna kanalisse oodatakse, milline on teavitamise protsess ja kes neid menetlema hakkab, rääkis Grant Thornton Balticu juhtiv õigusnõustaja Eliis Talisainen.
Menetleda saab kolmes astmes: sisemine menetleja, väline menetleja ja avalikkuses. Avalikkuse poole pöördumine toimub äärmuslikel juhtudel ning sellega võib kaasneda ettevõtetele väga suur mainekahju, rääkis Talisainen.
“Riskikoht teavitajale võib olla ka see, kui ta on läbinud sisemise ja välimise teavitamise astme ja teavitus pole saanud rahuldavat tulemust ning teavitaja pöördub avalikkuse poole, siis võib ta teistpidi rikkuda hoopis ärisaladuse hoidmise kokkulepet,” lisas Tiits.
Probleemid ei jää sahtlisse
Tiits rääkis paari aasta tagusest kliendikaasusest, kui suvepäevadel ahistatud töötaja pöördus juhtkonna poole. Kuna tegemist on ülebaltilise ettevõttega ja juhtkond asub Leedus, siis kaebusega ei tegeletud. “Paari kuu pärast eskaleerus olukord, kuna see ahistatav ja ahistaja pandi ühist inventuuri tegema,” rääkis Tiits.
Kui oleks olnud vilepuhuja süsteem ja kohustus menetleda, siis ilmselt seda ebamugavat situatsiooni ja emotsiooni ei oleks tekkinud töötaja jaoks. “Kui oleks olnud sisemine või väline menetleja, siis ta oleks pidanud sellega tegelema seaduses sätestatud tähtaja järgi,” sõnas Tiits.
“Kui see juhtkonnani jõudis, siis oli asi juba väga hapu,” tõdes ta. Kuigi probleem sai lahendatud, lahkus töötaja paar kuud hiljem siiski ettevõttest.
Hinrikus lisas, et tavaliselt ei ole kaebused ahistamise või diskrimineerimise teemadel, vaid probleemid hangetega, huvide konfliktide, muu ebaeetilise käitumise ja üksikute töösuhete probleemidega.
Seadus kaitseb ka ettevõtte mainet. “Alati on hea, kui kõik probleemid tulevad välja ettevõtte sees ja neid on võimalik ettevõttesiseselt lahendada, kui et töötajal ei ole muud võimalust, kui minna kuhugi avalikkusele oma probleeme rääkima,” rääkis Hinrikus, et süsteem on ennast õigustanud.
Trahvi võib saada rikkumisest teavitamise takistamise, survemeetmete rakendamise või konfidentsiaalsuse rikkumise eest. “Aga rahalist sanktsiooni selle eest, et ettevõtja, kellel on seaduse järgi kohustus vilepuhuja süsteem luua, seaduses ei ole. Ehk et täna me saame rääkida ainuüksi mainekahjust, kui ettevõte süsteemi ei loo,” selgitas Tiits.
Trahvid on 300 trahviühikut füüsilise isiku puhul ja juriidilise isiku puhul kuni 100 000 trahviühikut.
“Siin oli see poliitiline otsus,” lisas Tiits.
Seaduse vastuvõtmisega on Eesti hiljaks jäänud. “Siin tuleb pöörata pilk meie seadusandjate ja poliitikute poole. Euroopa Liit on alustanud rikkumismenetlust, kuna me jäime direktiivi ülevõtmisega hiljaks. Tegelikult oleks see seadus pidanud jõustuma juba kaks-kolm aastat tagasi,” rääkis Tiits.
Mis on vilepuhuja kaitse seadus
Seaduse eesmärk on kaitsta tööalase diskrimineerimise eest ja tagada kaitse inimestele, kes on ettevõtte mõnest rikkumisest teada andnud. Seadus ei laiene ainult töötajatele, vaid ka osanikele, aktsionäridele, juhtgrupile ja ka kõikidele praktikantidele ja vabatahtlikele. Seadus kohustab ettevõttel luua kanal, kuhu on võimalik oma murekohtasid teatavaks teha ja ettevõttel on kohustus sellega edasi tegeleda ja menetleda.
Seadus otseselt ei kohusta tagada anonüümsust. Küll aga on kohustus tagada konfidentsiaalsus.
“Totaalset anonüümsust polegi vaja, peaasi, et see on konfidentsiaalne,” rääkis Tiits. “Meie kogemus on, et keskmine teavitaja tegelikult ei soovigi anonüümsust ning ta esineb seal oma nime all, aga võivad olla erakorralised juhtumid või asjaolud. Kui seda ei pakuta, siis võib-olla jäetakse teade tegemata või kasutatakse muid võimalusi väljaspool ettevõtet,” lisas Hinrikus.
See oleneb siiski ettevõttest, täiendas Eliis Talisainen. “Võib-olla osades ettevõtetes see anonüümsus on selline must-have koht, aga siis on see kindlasti ka kulude mõttes kallim,” rääkis Talisainen.
Ettevõte peab ise suutma kaardistada, millised on nende potentsiaalsed probleemkohad. Ka teadaandmise kanalid sõltuvad ettevõttest. Mida rohkem ettevõte panustab, seda terviklikumad lahendused probleemide lahenduseks ja ennetuseks saavad. “Tihtipeale juhtkond ikka nii palju suudab ära hinnata, et mis need ettevõttesisesed probleemsed kohad võiksid olla,” rääkis Talisainen. “See pole nii, et saadame mingisuguse põhja kõikidele klientidele. Kõik toimub koostöös,” lisas ta.
Kuulake saadet:
Kuulake „Kasvukursil“ kõiki saateid järgi meie teemalehel
Võtke meiega ühendust
