2024. aasta 1. septembril kehtima hakanud nn vilepuhuja kaitse seadus kaitseb töötajaid, aktsionäre ja kliente ettevõtte väärkäitumise korral, kuid siiani valitseb teatud olukordades segadus, kuidas seadust täpselt tõlgendada.
Telias on vilepuhuja süsteem kasutusel olnud üle kümne aasta. “Meie oleme seda hästi palju lihtsustanud just süsteemi selguse huvides nii menetlejale kui ka kaebuse esitajale. Ütleme, et võite pöörduda ükskõik millise seaduserikkumise või ebaeetilise käitumise tõttu, mis on organisatsioonis toimunud, me ei piira seda kuidagi Euroopa Liidu õigusega või kaebuse sisuga,” rääkis Telia isikuandmete kaitse ekspert Andrus Hinrikus.
Grant Thornton Balticu partner ja õigusnõustamise valdkonna juht Kristel Tiits nentis, et ettevõtjatel pole alust karta, nagu hakkaks vilepuhuja süsteemi kaudu laekuma sadu kaebusi.
“Kui ettevõttel hakkabki selle liini kaudu tulema hästi palju kaebusi, siis võib-olla on see hea tagasiside ka ettevõtte juhtkonnale, et varem puudus võimalus probleemidest avatult rääkida või polnud ennetavaid tegevusi,” ütles Hinrikus. “Meil on 1500 töötajat, sadu tuhandeid kliente ja sadu partnereid ning meie räägime siin kümmekonnast kaebusest aastas, mis tulevad selle süsteemi kaudu,” lisas Hinrikus.
Kaebuste laviini saab ära hoida töötajate koolitamisega. „Töötajad peavad teadma, milliseid kaebusi vilepuhuja kanalisse oodatakse, milline on teavitamise protsess ja kes kaebusi menetlema hakkab,“ rääkis Grant Thornton Balticu juhtiv õigusnõustaja Eliis Talisainen.
Kaebusi saab menetleda kolmes astmes: sisemine menetleja, väline menetleja (näteks Keskkonnaamet, tarbijakaitse, kohalik omavalitsus jne) ja avalikkus, kusjuures seaduse kohaselt peab teavitaja alustama sisemise teavituskanali olemasolu korral just sellest teavitamise viisist. Avalikkuse poole pöördutakse äärmuslikel juhtudel ja sellega võib ettevõtetele kaasneda väga suur mainekahju.
“Teavitajale võib riskikoht olla ka see, kui ta on läbinud sisemise ja välimise teavitamise etapi, kuid pole saanud rahuldavat tulemust. Kui teavitaja pöördub avalikkuse poole, siis võib ta teistpidi rikkuda hoopis ärisaladuse hoidmise kokkulepet,” lisas Kristel Tiits.
Probleemid ei jää sahtlisse
Tiits rääkis paari aasta tagusest juhtumist, kus organisatsiooni suvepäevadel ahistamist kogenud töötaja pöördus juhtkonna poole. Tegemist on kogu Baltikumis tegutseva ettevõttega, mille juhtkond asub Leedus. Paraku ei tegeletud kaebusega. “Paari kuu pärast olukord eskaleerus, kuna ahistatav ja ahistaja pandi ühiselt inventuuri tegema,” rääkis Tiits.
Kui ettevõttes oleks olnud vilepuhuja süsteem ja kohustus kaebusi menetleda, siis ilmselt ei oleks töötaja jaoks tekkinud seda ebamugavat situatsiooni ja emotsiooni. “Kui oleks olnud sisemine või väline menetleja, siis ta oleks pidanud sellega tegelema seaduses sätestatud tähtaja järgi,” sõnas Tiits, lisades, et kui teema juhtkonnani jõudis, oli asi juba väga hapu. Kuigi probleem sai lahendatud, lahkus töötaja paar kuud hiljem siiski ettevõttest.
Andrus Hinrikus lisas, et tavaliselt ei ole kaebused ahistamise või diskrimineerimise teemal, vaid probleemid on tekkinud hangetega, huvide konflikti, muu ebaeetilise käitumise ja üksikute töösuhetega.
Seadus kaitseb ka ettevõtte mainet. “Alati on hea, kui kõik probleemid tulevad välja ettevõtte sees ja neid on võimalik ettevõttesiseselt lahendada, mitte et töötajal ei ole muud võimalust, kui minna avalikkusele oma probleeme rääkima,” nentis Hinrikus, et süsteem on ennast õigustanud.
Ettevõte võib trahvi saada rikkumisest teavitamise takistamise, survemeetmete rakendamise või konfidentsiaalsuse rikkumise eest. “Aga seaduses ei ole rahalist sanktsiooni selle eest, et ettevõtja, kellel on seaduse järgi kohustus vilepuhuja süsteem luua, seda ei tee. Praegu saame rääkida ainuüksi mainekahjust, kui ettevõte süsteemi ei loo,” selgitas Tiits.
Trahvid on 300 trahviühikut füüsilise isiku puhul ja kuni 100 000 trahviühikut juriidilise isiku puhul.
Mis on vilepuhuja kaitse seadus?
Seaduse eesmärk on kaitsta tööalase diskrimineerimise eest ja tagada kaitse inimestele, kes on ettevõtte mõnest rikkumisest teada andnud. Seadus ei laiene ainult töötajatele, vaid ka osanikele, aktsionäridele, juhtgrupile ja ka kõikidele praktikantidele ja vabatahtlikele. Seadus kohustab ettevõtet looma kanali, kuhu on võimalik oma murest võimaliku rikkumise kohta teada anda. Ettevõttel on kohustus kaebusega edasi tegeleda ja seda menetleda.
Ettevõtted, kus töötab 50–249 töötajat, pidid looma teavituskanali hiljemalt 2025. aasta 1. jaanuariks. Vähemalt 250 töötajaga ettevõtetel pidi teavituskanal töötama alates 2024. aasta 1. septembrist. Ettevõttesisese teavituskanali võivad luua ka väiksemad ettevõtted, kuid see ei ole neile kohustuslik.
Seadus otseselt ei kohusta tagama anonüümsust. Küll aga on kohustus tagada konfidentsiaalsus.
“Täielikku anonüümsust polegi vaja, peaasi, et tagatakse konfidentsiaalsus,” rääkis Tiits. “Meie kogemus on, et keskmine teavitaja tegelikult ei soovigi anonüümsust ning ta teavitab rikkumisest oma nime all, aga võivad olla erakorralised juhtumid või asjaolud. Kui anonüümset teavitamist ei pakuta, siis võib-olla jäetakse teade tegemata või kasutatakse muid võimalusi väljaspool ettevõtet,” lisas Hinrikus.
Eliis Talisainen lisas, et võib-olla osades ettevõtetes on anonüümsus must have, aga sel juhul on selle võimaluse loomine kindlasti ka kulude mõttes kallim.
Ettevõte peab ise suutma kaardistada, millised on tema potentsiaalsed probleemkohad. Ka rikkumistest teadaandmise kanalid sõltuvad ettevõttest. Mida rohkem ettevõte panustab, seda terviklikumad lahendused probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks luuakse. “Tihti suudab juhtkond hinnata, mis need ettevõttesisesed probleemsed kohad võiksid olla,” rääkis Talisainen.
Kuulake saadet:
Kuulake „Kasvukursil“ kõiki saateid järgi meie teemalehel
Võtke meiega ühendust
