Alati leidub mitmesuguseid faktoreid, mis tehingule pidurit võivad tõmmata või sunnivad selle üldse katki jätma. Sellised tegurid võivad ilmneda igas tehingu faasis sõltuvalt sellest, kuivõrd läbipaistvalt on osapoolte vaheline kommunikatsioon tehinguprotsessi vältel sujunud.
Oluline roll tehingu õnnestumisel on hoolsusauditil, mis ei ole järjekordne kulurida tehingu tegemise protsessis, vaid ostja tehtav investeering, veendumaks, mida täpsemalt ostma hakatakse. Hoolsusauditi käigus võib ilmneda asjaolusid, mis avaldavad tehingu lõpptulemile olulist mõju. Seda eriti juhul, kui protsessi vältel ilmneb, et suurepärase investeerimisvõimalusena paistnud investeerimisobjekt ei olegi niivõrd roosiline kui esmalt tundus. Järgnevalt toon välja mõningad ohumärgid, mida müüja võib olla osavalt peitnud, kuid mis võivad ostjale mõningast mõtteainet anda.
1. Ebamäärane tehingu ulatus
Ostjana tasub esmajoones kindlaks teha ja müüjaga konkreetselt kokku leppida, mida meile müüa soovitakse ning mis saab tegelikkuses olema võimaliku tehingu ulatus. Kas müüja huvi võib olla ettevõtte kui terviku müük? Kas müüja huvi võib olla ettevõtte või äritegevuse osa müük käitisena? Kas tervikliku ettevõtte müümisel on tehingu objekt tegelikult terve ettevõte või on müüjal huvi mõningaid varasid tehingust välja jätta? Juhul kui tehing ei hõlma ettevõtet tervikuna, siis tasub mõelda, mida tähendaks osaliselt varadeta ettevõtte soetamine.
Eelnevad küsimused tuleb alati läbirääkimiste faasis selgeks teha, et hiljem hoolsusauditi etapis ei ilmneks ostja jaoks ootamatusi ja osapooltel oleks tehingu ulatusest samasugune arusaam. Seega tasub läbirääkimiste faasis pigem rohkem kui vähem aega kulutada tehingu ulatuse ja tingimuste läbirääkimisele ja kokkuleppimisele.
2. Võimalike ohumärkide peitmine
Kuigi finantsandmete põhjal saab teha esmased järeldused ettevõtte finantstulemuste ja -seisundi kohta, siis hoolsusauditi käigus juhtkonna intervjueerimine võib avada olulist infot arvude taga peituva kohta. Eriti juhtudel, kus vastused küsimustele on ebamäärased ning ettevõtte juhtkond on info andmisel tõrges ja napisõnaline. See võib teatud juhtudel viidata sellele, et tehingu tagamaad on midagi muud, kui seni ostjale presenteeritud. Tasub olla tähelepanelik, kui müüja ei ole valmis teatud olulist infot jagama.
Kui on teada, et ettevõte on hiljuti restruktureeritud või jagunenud, siis on mõistlik uurida nende protsesside telgitaguseid. Tihti üritatakse peita sassis finantsaruandlust, saada tulu sisuliselt tühja ettevõtte müügist, luua äritegevuse jaoks soodsamat olukorda tulenevalt konkreetset valdkonda reguleerivast seadusandlusest jne. Oluliste asjaolude peitmine võib kokkuvõttes teha müüjale rohkem kahju kui kasu, sest hoolsusauditi raames on võimalik kindlaks teha, kas jagunenud ettevõtted suudavad reaalsuses jätkusuutlikult eraldiseisvate üksustena jätkata. Kui sellised ohumärgid ilmnevad alles peale läbirääkimisi, võib ostja otsustada tehingust taganeda. Seega parem karta kui kahetseda.
3. Ebaefektiivsused äritegevuses
Välisele vaatlejale ei pruugi esiti kohe paista, et ettevõtte äritegevuses on palju vajakajäämisi ja seda just äriprotsessides. Olenevalt juhtimiskultuurist ja varasematest juhtimisotsustest võib müüja olla edasi lükanud vajalikud arendus- ja asendusinvesteeringud. Näiteks võivad ettevõttes olla kasutusel vananenud tehnoloogiad või ajale jalgu jäänud tarkvaralahendused. Kapitalimahuka äritegevuse puhul tuleb mõista olemasoleva põhivara baasi ja uuendamist vajavaid objekte. Kui need on olulised strateegiliste eesmärkide täitmiseks, siis peab ostja pärast tehingut arvestama märkimisväärsete kuludega.
4. Halb strateegiline sobivus
Kuigi esmalt võib silmajäänud ettevõtte omandamine tunduda hea ideena, siis tasub alati läbi mõelda ka tegevus pärast tehingut. Seda eriti just strateegilise investori puhul – kuivõrd sobib omandatud ettevõtte strateegia ja äritegevus meie äritegevusega? Kui huvipakkuva ettevõtte ärimudel või osa ärimudelist on üsna erinev ostja ärimudelist, siis tasub läbi mõelda, kas ja kuidas on võimalik kahte äri omavahel integreerida ilma täiendava peavalu ja ebamõistlike kuludeta. Lisaks tuleb kaaluda, milline sünergia pärast tehingut peaks tekkima ning kas see sünergia ka realiseerub.
5. Ebarealistlik ja põhjendamatu hinnaootus
Müüja põhjendamatult kõrge hinnaootus võib samuti olla üks põhjustest, miks läbirääkimiste faasist kaugemale ei jõuta. Müüja jäikus tehingu hinnastamisel ei jäta osapooltele ruumi kauplemiseks ja kompromissi saavutamiseks. Ükski ostja ei ole valmis üle maksma, kui investeeringu tootlus ei vasta tema minimaalsele ootusele. Mida põhjalikumalt on hinnavalemis kokku lepitud ja mida täpsemalt on defineeritud hinnavalemi komponendid, seda läbipaistvamalt on võimalik läbirääkimisi pidada. Müüja jaoks on oluline, et äritegevus jätkuks ka tulevastel perioodidel ja toimiks suuremate tagasilöökideta.
Samas kui ostja pakub liiga madalat hinda, siis peab müüja omakorda mõtlema, kas tehing on siiski mõttekas. Kuigi suures plaanis võiks võrdluseks vaadata turul tehtud sarnaste tehingute hindu, siis tasub alati tähele panna ettevõttespetsiifilisi tegureid ja vajadusel hinda korrigeerida, et jõuda mõistliku hinnani.
Mida hiljem ilmnevad kõhklused tehingu suhtes, seda kulukamaks muutub kogu protsess ostjale. Luhtaläinud tehingu puhul tekitaks meelehärmi just need asjaolud, mida oleks saanud selge ja läbipaistva kommunikatsiooni ning eeltööga ennetada.
