Uued nõuded finantsvarade klassifitseerimisele

2018. aastast kehtima hakkav IFRS 9 standard „Finantsinstrumendid“ toob kaasa uued finantsvarade klassifitseerimise ja mõõtmise reeglid. Finantskohustuste osas muutust ei ole – endiselt on kasutusel kaks kategooriat – kajastamine korrigeeritud soetusmaksumuses või õiglases väärtuses  kasumiaruande kaudu. Lisaks muutuvad krediidikahjumite kajastamise nõuded, mille järgi krediidikahjum tuleb kajastada võrreldes praegu kehtiva IAS 39-ga tunduvalt varem – juba müügitehingu hetkel. Muutused uues standardis puudutavad ka hedge accounting’u kajastamist. Teen artiklis kokkuvõtte, kuidas IFRS 9 mõjutab ettevõtteid, kes ei kasuta keerukaid riskimaandamisinstrumente (hedge accounting).

Finantsvarade definitsioon ja kajastamine muutub oluliselt

Finantsvarade klassifitseerimise võrdlus

* Ei ole sama, mis müügiootel varade varasem kajastamine (vara eemaldamisel ei toimu ümberkajastamist; vara väärtuse langus ei lähe kasumiaruandesse).

IAS 39 varade klassifikatsioon põhines juhtkonna plaanide eelduste kombinatsioonil, lisaks võeti arvesse instrumendi tähtaegu ja muid tingimusi (näiteks peavad nõuetel ja laenudel olema kindlad kokkulepitud tagasimaksetähtajad; ei tohi olla noteeritud). IFRS 9 püüdleb lihtsustatud ja ühtsetel põhimõtetel baseeruva mudeli kasutamisele, mille alusel varade klassifitseerimine sõltub:

• ettevõtte ärimudelist (millisest tehingust on finantsvara tekkinud ja kuidas seda kajastatakse/hallatakse)
• lepingulistest tingimustest, erilist tähelepanu tuleb pöörata lepingulistele rahavoogudele (koos varjatud tuletisinstrumentidega nende olemasolul).

Seega uue finantsinstrumentide standardi kohaselt tuleb nn tavapärased võlainstrumendid nagu nõuded, lihtsamad laenud ja rahasaldod kajastada korrigeeritud soetusmaksumuses, kui need kuuluvad tagasimaksmisele ning ettevõttel ei ole plaanis neid edasi müüa. Erinevalt IAS 39-st ei tule täiendavaid lisatingimusi arvesse võtta. Seega selles suhtes on IFRS 9 alusel kajastamine n-ö tavaettevõttele selgemaks läinud.

Lepinguliste rahavoogude hindamisel tuleb omakorda hinnata, kas need koosnevad vaid põhiosast ja intressist. Mõlemad mõisted on IFRS 9 standardist detailsemalt defineeritud ja toodud on ka näiteid.

Ettevõtete ärimudelid lähtuvalt IFRS 9 definitsioonist

Kuigi IFRS 9 viitab ettevõtte ärimudelile, siis tegelikult tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas erinevad varade grupid on hallatud, mis on nende hoidmise eesmärgid ning kuidas juhtkond plaanib toimetada vastavalt kahele defineeritud mudelile – kas hoida ja koguda lepingulisi rahavoogusid või hoida ja koguda lepingulisi rahavoogusid ning hiljem müüa. Kui kumbki strateegia pole ettevõtte n-ö ärimudelis, siis tuleb vara kajastada sobivates portfelligruppides õiglases väärtuses läbi kasumiaruande.

Enamiku mitte-finantseerimisasutuste strateegia hõlmab eelnimetatud kahte ärimudelit.

Kuidas tuleb kajastada näiteks nõuete faktooringut, kui ettevõte nõude tekkimisel selle kohe n-ö edasi müüb? Tegemist on arvestuspõhimõtte valikuga ning kajastamine sõltub sellest, millist faktooringu tüüpi kasutada. Kui kajastada sõlmitud faktooring bilansiväliselt, siis ei ole tegemist „hoida ja koguda lepingulisi rahavoogusid“ tüüpi varaga, kuna vara n-ö müüdi.

Finantsvarade klassifikatsiooni muutmine IFRS 9 kohaselt on väga harv juhus ning seda juhtub ainult siis, kui ettevõte muudab  varade haldamise finantsmudelit.

Finantsinvesteeringud ettevõtete omakapitalidesse

Kui eelnevalt oli juttu n-ö tavaettevõte finantsvaradest nagu nõuded ja laenud, siis lisaks neile on paljudel ettevõtetel finantsinvesteeringuid teiste ettevõtete omakapitalidesse, mille kajastamises toimub samuti muudatus.

Investeeringud mittenoteeritud ettevõtete omakapitalidesse tuleb IFRS 9 kohaselt kajastada õiglases väärtuses (senise soetusmaksumuse meetodi asemel). Edasine õiglase väärtuse muutus kajastatakse koondkasumiaruandes, saadud dividendid  kasumiaruandes. Dividendide kajastamisel, mis on mõeldud investoritele investeeringu väärtuse languse kompenseerimiseks, kajastatakse aga kasumiaruande asemel investeeringu vähendusena. Samuti ei kajastata investeeringu müümisel tehingu tulemit kasumiaruandes, vaid koondkasumiaruandes, kust see jaotamata kasumi kaudu omakapitali koosseisu jõuab.

Krediidikahjumite varasem kajastamine

Teine suurem muudatus puudutab krediidikahjumite kajastamist. Muudatus on tingitud globaalsetest finantskriisidest ning vajadusest hinnata krediidikahjumeid ennetavalt, mitte kahjumile viitavate sündmuste ilmnemisel. Uus tulevikku vaatav krediidikahjumite mudel koosneb kolmest osast. Teatud finantsvarade puhul (nt nõuded ostjatele) on kasutusel lihtsustatud kajastamismeetod. „Müügitulu kliendilepingutest“ IFRS 15 alusel tekkivate lepinguliste varade ja liisingunõuete kajastamisel rakenduvad IFRS 9 tingimused.

Võtmekoht varade väärtuse languse hindamisel on eelduslikel krediidikahjumitel. IFRS 9 ei kirjelda meetodit, kuidas varade väärtuse langust hinnata, kuid keskendub teadvustamisele, et kajastamine sõltub instrumendi tüübist ja hinnangu aluseks olevast informatsioonist.

Siiski on kolm alustala, millega tuleb arvestada:

1)       Eeldusliku krediidikahjumi hinnang põhineb eelarvamusteta hinnangul kahjumi tekkimise tõenäosusele erinevate stsenaariumite puhul. Seejuures ei tohi keskenduda parimatele stsenaariumitele, vaid vastupidi, kõige hullemale stsenaariumile. Arvesse tuleb võtta nii krediidikahjumi tekkimise võimalus kui ka võimalus, et krediidikahjumeid katta ei tule.

2)       Raha ajaväärtuse arvesse võtmine. IFRS 9 nõuab, et eeldatavad krediidikahjumid on diskonteeritud raporteerimispäeva seisuga, kasutades lepingu sõlmimisel kehtinud efektiivset intressimäära.

3)       Kasutatud informatsioon peab olema asjakohane ja põhjendatud. See tähendab, et informatsioon peab olema ettevõtte jaoks hinnangu andmise ajal olemas, ilma üleliigsete kulutusteta. Kasutatav info peab peegeldama laenaja ja majanduskeskkonna olukorda. Kasutatavad allikad võivad olla näiteks ajaloolised andmed ja kättesaadav krediidireiting, kuid need tuleb vajadusel kohandada praegusele olukorrale vastavaks.

Igal bilansipäeval tuleb ettevõttel hinnata, kas krediidirisk on muutunud ehk kas krediidirisk on halvenenud võrreldes esialgse lepingu sõlmimise ajaga. Krediidiriski hindamiseks on IFRS 9-s esitatud eeldus – kui lepingujärgsed maksed on hilinenud enam kui 30 päeva, viitab see krediidiriski suurenemisele. See eeldus on ümberlükatav, kui ettevõte suudab näiteks varasema kogemuse põhjal hinnata, et maksetähtaja ületamine ei ole kaasa toonud olulist maksejõuetuse riski. Kuna tegemist on juhtkonna hinnangut nõudva valdkonnaga, tuleb ettevõttel vastavalt IFRS 7 punkti 35F nõudele aastaaruandes detailsemalt selgitada, miks krediidirisk on muutunud võrreldes vara esmase kajastamisega.

Lihtsustatud kajastamine

IFRS 9 kohaselt nähakse ette lihtsustatud kajastamine järgmiste kirjete puhul: nõuded ostjatele, lepingulised varad ja liisingunõuded.

Eelnimetatud finantsvarade väärtuse languse hindamine IFRS 9 kohaselt tähendab, et eelduslikud krediidikahjumid kajastatakse juba vara esmasel arvele võtmisel. Näiteks kui nõuded ostjatele ja lepingulise vara puhul ei esine finantseerimiskomponenti, on selle lihtsustuse kasutamine kohustuslik. See tähendab, et juba nõude esmasel arvele võtmisel tuleb hinnata, mis summas see laekub ja vajadusel kajastada eeldatav kahjum ebatõenäoliselt laekuvast arvest praeguse praktikaga võrreldes varem.

Olulise finantseerimiskomponendiga varade (nt liisingunõuded) puhul on lihtsustuse kasutamine valikuline ja sõltub raamatupidamisliku põhimõtte valikust. Nagu ikka, tuleb sarnaste varagruppide puhul rakendada ühtset arvestuspõhimõtet.

Järgnevalt toon näite lihtsustatud kajastamise kohta nõuded ostjatele aegumismaatriksi alusel. Ettevõte kasutab ajaloolisi andmeid sarnaste klientide nõuete väärtuse languse hindamisel. Kui ettevõtte nõuded jagunevad erinevate riskitasemete nagu regioon, tegevusala vms alusel, siis tuleb rakendada erinevatele gruppidele eraldi hinnanguid. Samuti on soovitatav probleemsed nõuded eraldada ning neid eraldi hinnata. Oluline aspekt nõuete aegumismaatriksi kasutamisel on informatsiooni relevantsus ja kättesaadavus.

Näide ostjate aegumismaatriksi kohta

Hinnangu kujundamisel tuleb arvesse võtta ajaloolisi andmeid, mida on korrigeeritud teadaolevate tulevikusündmuste mõjuga (makseraskused, likvideerimine jne).

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et IFRS 9 standard „Finantsinstrumendid“ muudab finantsvarade klassifitseerimise võrreldes praegu kehtiva IAS 39-ga lihtsamaks. Seoses varade väärtuse langusega tuleb ettevõtetel senisest varem ja täpsemalt hinnata, millal ja mis summas krediidikahjumit kajastada. Selle tulemusena peegeldavad aruanded paremini ettevõtte finantsvarade väärtust.

IFRS 9 rakendamine on kohustuslik alates 01.01.2018 algavate perioodide puhul. Standardit tuleb rakendada tagasiulatuvalt ja kasutada saab erinevaid lihtsustusi (võrdlusandmeid ei pea korrigeerima). Tavaettevõtetel, kellel on vaid sellised finantsvarad nagu raha, nõuded ostjatele, ei ole üleminek keeruline. Lihtsalt tuleb senisest enam tähelepanu pöörata nõuete allahindlusele, mis kajastatakse jaotamata kasumi kaudu 01.01.2018 seisuga.

Artikli tellis rmp.ee: http://www.rmp.ee/raamatupidamine/raamatupidamine-yldiselt/uued-nouded-finantsvarade-klassifitseerimisele-2017-12-08

Autor: Mariliis Rahkema

Tutvuge meie audiitorteenustega

Võtke meiega ühendust