Tarbijate krediidivõimelisuse hindamisega seonduv on tõusnud viimase aasta jooksul taas fookusesse. Arutletakse tarbijate suurenenud laenukoormuse ja viivislaenude osakaalu üle, püütakse leida täiendavat tuge positiivse krediidiregistri loomisest ning Finantsinspektsioon on hakanud jõulisemalt trahvima turuosalisi, kes seatud normidest kinni ei pea.
Tarbija maksevõime hindamise vajadus ja olemus on aga muutumatu – laenuandjal on kohustus koguda ning hinnata teavet laenutaotleja sissetulekute ja (finants)kohustuste kohta, tuginedes seejuures nii laenutaotleja esitatud infole kui ka sisemistest ja välistest andmebaasidest tehtud päringute tulemustele. Oluline on seejuures olla vastavuses krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevate vastutustundliku laenamise põhimõtetega[1] ning sõlmida taotlejaga krediidileping vaid juhul, kui maksevõime analüüsi tulemusena on krediidipakkuja veendunud, et laenu suudetakse kokkulepitud tingimustel makseraskustesse sattumata tasuda.
Tegemist ei ole kindlasti vaid ühepoolse kohustusega, kus kogu vastutus tarbijale liigse võlakoormuse tekitamise eest tuleks veeretada krediidiandjate õlule. Vähemtähtis ei ole siinkohal ka tarbija enda vastutus esitada tõest ja kõikehõlmavat informatsiooni ning hinnata enda võimekust olemasolevaid ja lisanduvaid finantskohustusi nõuetekohaselt tasuda. Küll aga, olenemata jagatud vastutusest, saavad krediidipakkujad siinkohal palju ära teha selleks, et üldist turuolukorda parandada ja astuda sammuke lähemale tarbijale, kelle laenude mahtu on teatud juhtudel tarvilik pidurdada.
Oleme ammu jätnud seljataha aja, kus tarbija maksevõimele andis hinnangu töötaja, kes analüüsis üksikasjalikult taotleja esitatud pangakonto väljavõtet ja teiste toetavate päringute tulemusi. Konkurents on tihe, turuosaliste surve suur ning taotleja maksevõimet peab hea kliendisuhte loomiseks ja hoidmiseks hindama reaalajas. Tänapäeval kasutavad krediidiandjad krediidivõimelisuse hindamiseks moel või teisel mitmesuguseid automaatsüsteeme ja IT-lahendusi, mis info analüüsimise ja krediidiotsuse inimese eest ära teevad.
Ühel pool on seadused ja regulatsioonid ning nende täitmiseks koostatud sisekorrad, mille alusel kohustuslikke nõudeid justkui täidetakse, teisalt aga põrkume reaalsusega, ehk tegelikkuses aitab automaatsüsteem hindajat vaid teatud punktini. Edasi aga lõpeb süsteemi võimekus võtta maksevõime analüüsil arvesse mõnda olulist ja otsustavat nüanssi. Sageli on olemas võimekus hinnata kirjeldatud parameetreid eraldi, probleem aga tekib siis, kui hinnang tuleb anda erinevate näitajate koosmõjus. Eelnevast tulenevalt võivad jääda mitmed olulised seadusest tulenevad tingimused ja kohustused piisavas ulatuses või üldse täitmata, kuna sageli vajab tulemuseni jõudmine ka täiendavaid hinnanguid, mis IT-süsteemile võib osutuda liialt keeruliseks ülesandeks.
Tõsi on see, et krediidiandjatel on põhjendatud õigus lähtuda taotletava laenusumma alusel n-ö proportsionaalsuse põhimõttest, ehk väiksema summa ja riskiga laenud vajavad ka lihtsamat analüüsi. Oht aga tekib siis, kui IT-lahendus ei suuda neil kriteeriumitel vahet teha ja kõiki laene analüüsitakse n-ö „kergemate kriteeriumite“ alusel.
Krediidiandjad kehtestavad oma metoodika, kuidas maksevõimet analüüsida ja kuidas tagada, et kõik kohustuslikud kriteeriumid kasutatavasse IT-süsteemi integreerida ning omavahel toimima panna. Oma töös kohtame sageli siiski olukordi, kus IT-lahenduste kasutamisel on teatud olulised aspektid (osaliselt) katmata ja/või kõikide tegevuste koostoimes esineb mistahes põhjusel teatud eksimusi:
Väga julgelt antakse IT-lahendusele õigus otsustada, tuues vastuolude ilmnemisel selgituseks, et IT-süsteem ei saagi kõiki asjaolusid arvesse võtta. Arusaadavalt ei saagi ja ei võtagi ning seda enam tuleb tagada, et hindamisel kasutusel olev metoodika lähtub seadusest nii palju kui võimalik, see on läbimõeldud ning sisekorras selgelt kirjeldatud ning omavahel teevad koostööd nii sisutöötajad kui ka IT-arendajad.
Nende aspektide suhtes, mis osutuvad automaatsüsteemile üle jõu käivaks, tuleb leida alternatiive, tagamaks, et taotleja maksevõimet on siiski piisavas ulatuses hinnatud. See omakorda aga vajab väga selget arusaama sellest, kuidas asjad peaksid toimima ning kas ja kuidas tegelikkuses toimivad. IT-süsteemile antud „ülesanded“ peavad olema kirjeldatud selliselt, et ka kõrvaltvaatajal on võimalik aru saada, kuidas süsteem toimib, millise info alusel ja milliseid järeldusi tehakse ning kuidas on võimalik eelnevat vajadusel ajakohastada ning ülesannet täpsustada.
Tänapäevastele IT-lahendustele tulebki toetuda, kuid seejuures peab väga tähelepanelikult jälgima, et täidetud on nõuded, mis tulenevad seadusest ning tarbija maksevõimet on analüüsitud ja hinnatud nii nagu ette nähtud.
Kui Teil on sarnased väljakutsed ja Teil tekkis küsimusi, võtke palun ühendust meie spetsialistidega.
