Audiitortegevuse seadus hakkas kehtima 2008. aastal. Seaduse loomise ajal oldi seisukohal, et kui vandeaudiitori kutsele on kehtestatud konkreetsed reeglid ja nõuded, siis peab ka siseauditi teenus saama samaväärse kvaliteedimärgi ning teenust tohivad osutada vaid need, kellel on kutseeksam sooritatud.
2017. aastaks planeeritavate audiitortegevuse seaduse (AudS) muudatustega muudab aga riik enda kehtestatud nõudeid leebemaks. Tõsi küll, praegu on tegemist vaid seaduse muutmise seaduse eelnõuga, plaanitavad muudatused ei ole veel kinnitatud ega jõustunud.
Siseaudiitor − sertifikaadiga või ilma?
AudS-i muudatusega plaanitakse vähendada avaliku huvi üksuste loetelu. Loetelusse jäävad ainult väärtpaberiturul registreeritud ettevõtted, krediidiasutused ja kindlustusandjad. See tähendab olulist muudatust: erasektori suurettevõtted ei ole enam avaliku huvi üksused.
Kehtiva seaduse loomisel oli kandvaks ideeks järgmine väide: kui inimene tegutseb siseaudiitorina, peab ta olema sertifitseeritud – hoolimata sellest, milline on tema ametikoha nimetus. See on loogiline, sest kui läheme arsti juurde, siis üldjuhul eelistame arstilitsentsiga meedikut. Alternatiivsete võimaluste poole pöördume siis, kui oleme tavameditsiinis pettunud või tahame suuremaid riske võtta. Nii peaksid ka ettevõtte nõustamise ja ravimisega tegelema litsentsiga vande- ja siseaudiitorid.
Plaanitud seadusemuudatustega tutvudes on paraku selge, et kaob kohustus, et erasektori ettevõtetes peaks olema sertifitseeritud siseaudiitor. Nõue jääb kehtima ainult avalikus sektoris ja avaliku huvi üksustes.
Siin saab tuua võrdluse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) loomisega. Seadust koostades leiti samuti, et kuna krediidiandja pakub krediiti enda vahenditest ega kasuta selleks kliendi hoiuseid, siis on ettevõtte omaniku otsus, kuidas ta oma vahendeid kasutab ja ettevõtet juhib ning keda ta äriühingu siseaudiitoriks määrab – vanaema, naabrinaise või litsentsiga pädeva spetsialisti. Õnneks on olnud palju ettevõtjaid, kes on teinud valiku pädeva spetsialisti kasuks. Ja seda just nende enda õnneks – nimelt vastutab KAVS-i järgi siseauditi kutsetegevuse eest ettevõtte nõukogu/omanik, mitte siseaudiitor. See on vastupidine lähenemine AudS loomise esialgsele põhimõttele, mille kohaselt siseaudiitor allkirjastab kliendiga sõlmitava lepingu, vastutab töö sisu ja kvaliteedi eest ning allub riiklikule järelevalvele.
Õigluse mõttes tuleb küll märkida, et siseaudiitorina tegutsevad vanaema ja naabri-Maali peavad tööd tegema IIA standardite järgi, sest neile kohalduvad AudS-i paragrahvid 68–73. Ent kui kehtiva seaduse kohaselt võib siseauditi aruande allkirjastada vaid litsentsiga siseaudiitor, võttes sellega vastutuse ja tagades aruande kvaliteedi, siis muudatuste järel saab erasektoris (v.a avaliku huvi üksustes) siseauditi aruande väljaandmise õigus olema ka Maalil ja vanaemal. Kvaliteedijärelevalvet nende töö tulemuste üle ei tee keegi peale ettevõtte juhtkonna, nõukogu ja omanike, kellel aga ei pruugi olla aega ja spetsiifilisi teadmisi hindamaks, kas Maali kasutas piisava suurusega statistilist valimit, kas kogupopulatsioon oli õige ja asjakohane, kas järeldused on tõendatud ja asjakohased. Siinkohal tekibki küsimus – miks sundis riik kõigepealt kümneid inimesi sooritama keerulist, kallist ja aeganõudvat eksamit, nüüd aga sisuliselt tühistab eksaminõude?
Litsentsitud siseaudiitori nõue
Pärast AudS-i muudatuste jõustumist peab siseauditi aruande allkirjastama litsentsiga siseaudiitor järgmistes organisatsioonides:
- riigiraamatupidamiskohustuslased;
- riigi osalusega tulundusasutused;
- kohalikud omavalitsused;
- avalik-õiguslikud juriidilised isikud;
- eelnimetatute enamusosalusega või nende valitseva mõju all olevad äriühingud, sihtasutused, mittetulundusühingud ja konsolideerimisgrupid;
- avaliku huvi üksusel.
Lisaks tuleneb eriseadustest sertifitseeritud siseaudiitori nõue (CIA sertifikaat) järgmistele üksustele:
- krediidiasutused,
- kindlustusandjad,
- väärtpaberiturul registreeritud ettevõtted.
Muudatused ka auditikomiteedes
Auditikomitee moodustamise osas on samuti plaanis nõudeid leevendav muudatus – kehtivas seaduses on auditikomitee moodustamise kohustus suurtel erasektori ettevõtetel (AudS §13 lg 2 ja 3 alla kuuluvad juriidilistel isikutel). Seadusemuudatusega tühistatakse neil auditikomitee moodustamise kohustus. See jääb kehtima ainult avaliku huvi üksustele ehk krediidiasutustele, kindlustusandjatele ja väärtpaberiturul registreeritud ettevõtetele.
Eelnõuga lisatakse auditikomitee loomise nõue avaliku sektori üksuse enamusosalusega või selle valitseva mõju all olevale juriidilisele isikule, kui tema raamatupidamise või konsolideerimisgrupi raamatupidamise aastaaruande järgi on aruandeaastal ületatud vähemalt kolm järgmistest näitajatest:
- müügitulu või tulu 14 000 000 eurot,
- varad bilansipäeva seisuga kokku 7 000 000 eurot,
- keskmine töötajate arv 200 inimest,
- nõukogu liikmete arv 8 inimest.
Kahjuks vähendatakse seadusemuudatustega ka auditikomitee liikmetele esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid. Kui kehtiva seaduse kohaselt peavad auditikomitee liikmetest vähemalt kaks olema pädevad spetsialistid arvestuse, rahanduse või õiguse valdkonnas, siis muudatuste järgi peab vaid üks auditikomitee liige olema raamatupidamise või auditeerimise asjatundja. Seadusemuudatuse seletuskirja kohaselt on aga sõltumatute liikmetega auditikomiteel oluline roll valitsemise, riskijuhtimise ja sisekontrolli läbipaistvamaks muutmisel ja parendamisel. Seda tuleb avaliku sektori organisatsioonis väärtustada.
Muudatused kohalikes omavalitsustes
KOV-idel, kus on 31. detsembri seisuga rohkem kui 10 000 elanikku või konsolideeritult varasid üle kahe miljoni euro, ei pea muudatuste järel enam auditikomiteed olema. Küll aga peab see olema KOV-i enamusosalusega või selle valitseva mõju all olevatel juriidilistel isikutel, mis vastavad kriteeriumidele. Oluliseks muudatuseks on asjaolu, et auditikomitee rolli ei saa enam täita volikogu revisjonikomisjon, auditikomitee tuleb luua eraldi.
Positiivne on asjaolu, et KOV-idel tuleb ka edaspidi siseaudiitori värbamisel lähtuda sertifikaadi olemasolu nõudest, kuigi Eesti Kohalike Omavalitsuste Siseaudiitorite Liit ja Eesti Linnade liit tegid eelnõu menetlemise käigus ettepaneku mitte allutada KOV-ide siseaudiitoreid litsentsinõudele. Rahandusministeerium siin vastu ei tulnud ja sertifikaadi nõue jäi kehtima.
Positiivne on muudatus, millega sätestatakse, et KOV-i majandusaasta aruandele hinnangut andvat vandeaudiitorit tuleb vahetada vähemalt seitsme aasta tagant. Tegemist on selge kriteeriumiga, mis puudutab neid KOV-e, kus dekaadide kaupa on hinnangut andnud üks ja sama isik.
Muutub ka kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus. Kui praegu tuleb revisjonikomisjonil majandusaasta aruandele hinnangu andmisel vandeaudiitori aruanne läbi vaadata ja otsustada, kas ta toetab valitsuse koostatud majandusaasta aruande kinnitamist, siis edaspidi peab revisjonikomisjon vandeaudiitoriga eraldi kohtuma ning audiitor selgitab revisjonikomisjoni liikmetele olulisemate auditi käigus tehtud tähelepanekute ja avastatud ebareeglipärasuste sisu. Tegemist on suurepärase võimalusega valla- või linnavalitsusest ja valitsevast võimuliidust sõltumatult vandeaudiitoriga kohtuda ja temalt otse informatsiooni saada. Seejärel saab revisjonikomisjon lisaks oma hinnangu andmisele teha volikogule ettepanekuid sisekontrollisüsteemi parandamiseks, arvestades majandusaasta aruande käigus tehtud tähelepanekuid ja avastatud ebareeglipärasusi. Teisisõnu saab algatada määruste eelnõusid vandeaudiitori tähelepanekutele tuginedes, ilma et revisjonikomisjon peaks ise revisjoni tegema ja hinnanguid andma.
