Kuigi brittide otsus Euroopa Liidust välja astuda jääb juba poole aasta taha, pole praegu veel midagi kindlat selles, milliseks kujunevad Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu vahelised tulevased kaubandussuhted.
Minu Londoni kolleeg Nick Jeffrey, Grant Thornton International Ltd avaliku poliitika direktor, selgitas, et ELi õigus näeb põhimõtteliselt ette eraldi läbirääkimised tulevase kaubandussuhte üle pärast lahkumistingimustes kokku leppimist. Jeffrey ütles „põhimõtteliselt”, sest väidetavalt on mõlema poole huvides töötada kokkulepe tulevaste kaubandussuhete kohta välja paralleelselt lahkumistingimustega.
Samas on igakülgse kaubanduskokkuleppe lõplik väljatöötamine paralleelselt lahkumistingimustega ajaliselt ebatõenäoline. Lihtne näide – ELi ja Kanada kaubanduskokkuleppe läbirääkimised võtsid aega seitse aastat ja lepe suudeti alla kirjutada alles tänavu oktoobri lõpus.
Millal kaubandussuhetes kokku lepitakse?
ELi ja Ühendkuningriigi puhul on aga mõlema poole huvides saavutada mingigi kindlustunne võimalikult kiiresti. Just brittidele võib ebakindlus kalliks maksma minna, sest praegu Londonis ja mujal riigis baseeruvad suured rahvusvahelised kontsernid ei taha oma tulevikuplaane seada sõltuvusse mõtteviisist „võib-olla teeme nii, võib-olla naa“. Näiteks USA suured investeerimispangad JPMorgan ja Morgan Stanley teatasid juba suvel, et viivad oma Londonis asuvad Euroopa peakorterid sealt tõenäoliselt minema. Põhjuseks just asjaolu, et nad ei saa aastaid oodata, kuni lõpuks kaubandussuhetes selgus saabub.
Pakun välja, et üks viis ajaprobleemist üle saada võiks olla ELi ja Ühendkuningriigi kaubandussuhetes üleminekusätete kehtestamine.
Ühe võimalusena on mainitud, et tulevaste kaubandussuhete kohta võiks sõlmida vastastikuse mõistmise memorandumi, mis räägitakse läbi ja sõlmitakse paralleelselt lahkumistingimustega. Selles pandaks paika tulevase kaubandussuhte raamistik ja üksikasjalikes tegevustingimustes lepitaks kokku hiljem.
Võiks olla üleminekuklausel, mille kohaselt Ühendkuningriik liitub pärast EList lahkumist ajutiselt Euroopa Majanduspiirkonnaga, kuni kaubandustingimuste üle läbirääkimisi peetakse.
Kas kaubandussuhted tuleb kooskõlastada kõikide liikmesriikidega?
Kaubanduskokkuleppe puhul võib olla nõutav, et see kiidetakse heaks ülejäänud liikmesriikide kvalifitseeritud häälteenamuse [1] või ühehäälse otsusega ning/või ratifitseeritakse riikide parlamentide poolt. Liikmesriigid sedastasid hiljuti, et Kanada kaubanduskokkulepe hõlmab mõningaid küsimusi, mis kuuluvad ELis liikmesriikide pädevusse ja seetõttu tuleb see ratifitseerida riikide parlamentides.
Kas kaubavahetuses saab kokku leppida eraldiseisvalt?
Ülejäänud liikmesriigid ei saa lubada, et Ühendkuningriik näiks väljaspool ELi olevat soodsamal positsioonil kui liikmesriigina. Saksamaa kantsler Angela Merkel on öelnud, et neli põhivabadust on lahutamatud,[2] mis tähendab, et kaubandussuhete läbirääkimisel ei lubata Ühendkuningriigil noppida välja neid vabadusi, mis talle meeldivad, ja eirata neid, mis talle ei meeldi. Praeguste ootuste kohaselt jäävad ülejäänud liikmesriigid sellele seisukohale kogu lahkumis- ja kaubandusläbirääkimiste ajaks.
Tundub, et sellest on aru saama hakanud ka Ühendkuningriigi peaminister Theresa May, sest möödunud sügisel on ta korduvalt avalikkusele maininud, et ei välista Brüsselile edaspidigi suurte summade maksmist (sarnaselt praegusele ELi eelarvesse panustamisele), et ligipääs ühisturule säilitada. Samas valitsuses kaubandussuhete teemal veel üksmeelt pole: on nii neid, kes soovivad ligipääsu ühisturule säilitada, kui ka neid, kes eelistavad kõik sidemed Brüsseliga lõhkuda ja panustada pigem lepetele ELi-väliste riikidega.
Mida kaubanduskokkulepe hõlmab?
Enamik kaubanduskokkuleppeid hõlmavad kaupu ja nendega seotud kaubavahetusnorme. Vaid mõnes olemasolevas ELi kaubanduskokkuleppes on juttu ka teenustest. Ühendkuningriik peab aga ülejäänud liikmesriikidele ära põhjendama, miks lahkumiskokkulepe peaks sisaldama teenuseid, sest ilmselget vajadust riigil nende järele ei ole. Samuti peab Ühendkuningriik selgitama, miks London on tugeva rahvusvahelise finantskeskusena kasulik ka teistele liikmesriikidele. Kui leitakse, et see on kasulik üksnes Ühendkuningriigile, ei pruugita seda kaubanduskokkuleppesse sisse kirjutada.
Kas Norra ja Šveits on Ühendkuningriigi kokkuleppe puhul rakendatavad mudelid?
Praegu tundub, et kumbki pole pikas perspektiivis rakendatav mudel. EL on alates 1970ndatest sõlminud Šveitsiga 120 kaubavahetuskokkulepet. ELi liikmed on Šveitsi mudeli toimimisega ühiselt rahulolematud ja on palunud Euroopa Komisjonil selle mudeli tõhusus läbi vaadata. Sellest järeldub, et ülejäänud liikmesriigid (ja võimalik, et ka Ühendkuningriik) ei ole kuigi varmad Šveitsi mudelit tulevases kaubandussuhtes rakendama.
Selleks, et Ühendkuningriik saaks järgida Norra mudelit, peaks ta liituma nii Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) kui ka Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA). Mõlemal juhul oleks vaja kõikide asjaomaste liikmete ühehäälset heakskiitu. Norra nõusoleku saamine ei pruugi olla lihtne, kuna selline variant võib ohustada Norra kokkuleppeid ELiga. Selgemalt öeldes, juurdepääs ühtsele turule EMP liikmesuse kaudu tähendab ka nelja põhivabaduse aktsepteerimist ja kohaldatavate ELi õigusaktide rakendamist ilma võimaluseta neid õigusakte valida. Suveräänne õigus otsustada oma seadusandluse ja tööjõu vaba liikumise üle ajendas olulist osa lahkumishäältest.
Kas Ühendkuningriigil hakkab olema juurdepääs ELi teistele kaubanduskokkulepetele?
ELi kaubanduskokkulepped on sõlmitud kolmandate riikide ja ELi kui grupi vahel, mitte kolmanda riigi ja konkreetse liikmesriigi vahel. On tekkinud küsimus, kas Ühendkuningriik võiks olla täiendav allakirjutaja ELi kaubanduskokkulepetes nagu Kanada kokkulepe ja Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP). Nende kokkulepetega liituvad pärast läbirääkimisi ainult EMP riigid. See tähendab, et osalisriigina ELi kaubanduskokkulepetest kasu saamiseks tuleb aktsepteerida ka ELi ühtse turu neli põhivabadust.
Üks asi on kindel…
Brüsselis arvatakse, et Ühendkuningriik on kindel oma tahtmise saamises, kuna EL vajab Ühendkuningriigi turgu samapalju kui Ühendkuningriik vajab ELi turgu. Numbrite keeles öelduna tähendab see, et britid ekspordivad ELi turgudele 44% oma toodangust ja saareriigi impordist moodustab EList saabuv veidi enam kui poole.
Üks kindel asi kaubandusläbirääkimiste juures ongi see, et Ühendkuningriik peab veenma oma ELi partnereid selles, et kaubavahetus on tõesti Ühendkuningriigile ja Euroopa Liidule vastastikku kasulik. Ühendkuningriigi läbirääkijad ei peaks samas arvama, et Euroopa kohkumus referendumi tulemuste üle tähendab soovi Ühendkuningriigile meele järele olla. Erandite tegemine Ühendkuningriigile ei ole ELile kuidagi kasulik – võime vaid ette kujutada, milline lumepalliefekt sellest tekkida võiks.
[1] Kvalifitseeritud häälteenamus: häälte arv on üldjuhul proportsionaalne liikmesriigi rahvaarvuga, kallutatuna väiksemate liikmesriikide kasuks
[2] Euroopa ühtse turu neli põhivabadust on inimeste (sh tööjõu), kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine
