Praktikast nähtub, et sugugi mitte kõik krediidiandjad ei analüüsi tarbijate krediidivõimelisust nagu kord ja kohus, vaid kontrollitegevused jäävad teinekord pealiskaudseks ning ei täida seetõttu eesmärki – tagada, et laenuvõtja suudab laenu ettenähtud tingimustel probleemideta tagasi maksta.
Juba pikemat aega tegutseme keskkonnas, kus laenude ja teiste krediiditoodete pakkumine ei ole enam vaid pankade põhitegevus. Nende kõrval on oma turuosa nõudmas terve hulk väiksemaid krediidiandjaid ja -vahendajaid. Kuna teenust pakkuda soovivaid turuosalisi on palju, peavad olema kehtestatud ka reeglid, mille alusel oleks kõikidele osalistele tagatud tegevus ühtsetel alustel ja põhimõtetel. Reguleerimaks krediidiandja ja krediidivahendaja tegevust ning vastutust ja järelevalvet nende tegevuse üle, on kehtestatud krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mida toetab täiendavalt Finantsinspektsiooni (FI) soovituslik juhend vastutustundliku laenamise nõuetega.
Kui on olemas seadus, siis täidame?
Viidatud seadus ja juhend sisaldavad mitmeid hoolsuskohustuse nõudeid, mida krediidiandjal tuleb täita enne tarbijale positiivse krediidiotsuse väljastamist – teisisõnu tuleb hinnata taotleja krediidivõimelisust ning selle tulemusena otsustada, kas viimane on võimeline vastavat krediidisummat lepingus sätestatud tingimustel tagastama. Kuigi nõuded on kõikidele turuosalistele teada, ei ole nende täitmine siiski alati tagatud – on punktid, mille järgimisega probleeme ei teki ning samuti punktid, mille täitmisel eksitakse Grant Thornton Balticu audiitorite praktika kohaselt suuremal või väiksemal määral peaaegu alati.
Võiks arvata, et krediidiandja on eelkõige huvitatud, et tema väljastatud krediidisummad koos intressidega võimalikult suures mahus ka tagasi makstakse ja tehtud tehinguga tulu teenitakse. Samas aga tegutsetakse sageli tarbijate krediidivõimelisuse hindamisel piiril, kus ollakse valmis võtma suuremaid riske kui esmapilgul asjakohane tundub, väljastades laene tarbijatele, kelle puhul ei ole krediidivõimelisust hinnatud sellises ulatuses ja mahus, mida seadus ette näeb. Sellega aga lähevad ettevõtted vastuollu vastutustundliku laenamise põhimõtetega.
Kes võtab vastutuse?
Kindlasti on nii mõnelgi tekkinud küsimus, kes sellises olukorras peaks vastutama – kas krediidi pakkuja või taotleja ise, kel on oluliselt parem ülevaade oma finantsolukorrast kui ükski krediidivõimelisuse hinnang seda kunagi annaks. Palju ei aita kaasa ka see, et tarbijate laenukäitumist mõjutab piiramatute võimalustega erinevate krediiditoodete olemasolu ja tihti ollakse pikema kaalumiseta valmis võtma endale suuremaid kohustusi kui sissetulekud võimaldavad, sattudes seeläbi suurema tõenäosusega varem või hiljem makseraskustesse. Tõenäoliselt on siinkohal siiski asjakohane eeldada jagatud vastutust, kus krediidipakkuja eesmärk ja ülesanne on veenduda, et tarbija ei hindaks oma võimeid üle ning juhtida viimase tähelepanu asjaolule, et kuigi erinevate laenutoodete piiramatu kasutamine võib ühel hetkel tunduda hea võimalusena, tuleb võetud laenud siiski lähitulevikus laenuandjale tagastada.
Kuidas mõjutab praegune majandusolukord?
Möödunud eriolukorrast tingituna ja ebaselge tuleviku tõttu ei ole kaugeltki veel selge, milline saab olema mõju erinevatele tegevussektoritele ning kas ja kuidas sellest tulenevalt hinnata iga laenutaotlejat eraldi. Järelduste tegemise protsess tarbija esitatud info põhjal sisaldab rohkem ebakindlust kui kunagi varem ning tänane info ei pruugi nädala pärast enam ajakohane olla. Küll aga tuleb krediidivõimelisuse hindamisel täita kõiki seadusest tulenevaid punkte ja kohaldada iga ettevõtte kontrolliprotseduure selliselt, et võimaluste piires oleks arvestatud ka ümbritseva ebakindlusega.
Milliste seaduse punktide vastu kõige enam eksitakse?
Tuginedes Grant Thornton Balticu senisele praktikale, on peamised kitsaskohad tarbija krediidivõimelisuse hindamisel järgmised:
- Taotleja sissetulekute hindamisel ei selgitata alati välja sissetulekute tegelikku sisu ega hinnata nende regulaarsust tulevikus.
Lähtuvalt seadusest ja FI juhendist, tuleb tarbija varalise seisundi hindamiseks muu hulgas välja selgitada, millised on tema sissetulekuallikad ja nende regulaarsus. Samuti rõhutatakse, et krediidiandja peab olema valmis tegema mõistlikke pingutusi, et vajadusel täiendavalt kontrollida kõikide asjakohaste dokumentide ja/või tõendite õigsust, millele tarbija sissetuleku suuruse arvutamisel toetuti.
Üsna sageli jätavad krediidiandjad ülalmainitud täiendavad tegevused tegemata. Tuginedes taotleja pangakonto väljavõttele, võetakse regulaarse sissetulekuna arvesse ebaselge sisuga laekumisi, sularaha sissemakseid jmt, kuid ei uurita täiendavalt, milline on selliste laekumiste tegelik sisu, laekumise tõenäosus ja regulaarsus tulevikus ning kas sellest tulenevalt on taotleja varalisele seisundile antud hinnang põhjendatud.
- Ei võeta arvesse kõiki taotleja püsivaid kohustusi ega arvestata ülalpeetavate arvuga
Krediidivõimelisuse hindamisel tuleb arvesse võtta tarbija varalisi kohustusi, sh regulaarsete finantskohustuste suurust. FI juhend rõhutab lisaks, et arvesse tuleb võtta ka ülalpeetavate arvu ja muid mõistlikult hinnatavaid kulutusi majapidamisele.
Meie senise praktika kohaselt on tegemist punktiga, mille suhtes tuvastame kontrolliprotseduuride puhul võimalikke vasturääkivusi kõige enam. Krediidivõimelisuse hindamisel jäetakse tihti arvesse võtmata osad kulud, mille puhul on selgelt tegemist regulaarse finantskohustusega. Nii nagu sissetulekutegi analüüsimise puhul, ei tehta ka püsivate kulude analüüsimisel täiendavaid tegevusi, selgitamaks teatud kulukannete puhul välja nende sisu ja edasist regulaarsust. Sageli vajab tähelepanu juhtimist ka asjaolu, et majapidamiskulud on oma olemuselt korrelatsioonis inimeste sissetulekutega, millest tulenevalt tuleks kaaluda, kuidas oleks neid kõige asjakohasem krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Samuti ei selgitata enamasti välja tarbija ülalpeetavate arvu ja seega ei arvestata ka sellega kaasnevate suuremate kulutustega.
- Funktsioonide lahusus ei ole tagatud või puudub selle tõendamiseks piisavalt selge kontrolljälg
Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja krediidiotsuse tegemisel on oluline tagada funktsioonide lahusus. Krediiditoimikud peavad sisaldama kontrolljälge selle kohta, et lisaks krediidivõimelisuse analüüsi teinud töötajale on selle läbi vaadanud ka krediidi väljastamise otsuse tegemiseks volitusi omav töötaja. Vältida tuleks olukordi, kus analüüsi koostanud töötaja saab ise teha lõpliku otsuse krediidi väljastamise kohta. Muu hulgas aitab selline kontrolliprotseduur tuvastada võimalikke inimlikke vigu, mis automatiseerimata protsessi käigus võivad tekkida.
- Tuginetakse kinnitamata pangakonto väljavõttele ja/või analüüsitakse liialt lühikest perioodi
FI juhendi selgitustes tuuakse välja, et krediidivõimelisuse analüüsimisel ei saa toetuda vaid tarbijalt saadud andmetele ja dokumentidele. Tarbija sissetulekute ja väljaminekute analüüsimiseks kasutatakse meie praktika kohaselt tarbija pangakonto väljavõtet, mis koos kliendi krediidiasutuse digiallkirjaga on olemuselt asjakohane dokument väliselt osapoolelt, andes seeläbi kindlustunde, et krediidivõimelisuse analüüsimise aluseks olevad andmed on korrektsed. Väga sageli aga krediidiandjad viidatud väljavõtet allkirjastatud kujul ei nõua, tuues põhjenduseks, et juhul kui kontoväljavõte oleks võltsitud, siis selline asjaolu tuvastataks analüüsi läbiviivate töötajate poolt kindlasti. Tänapäeval pole aga keeruline omada piisavat digivõimekust, et vajadusel muuta mistahes dokumenti selliseks, nagu olukord parasjagu nõuab. Erinevaid võimalusi PDF-failide võltsimiseks on mitmeid, nende tuvastamine aga oodatust oluliselt keerulisem, mis omakorda suurendab võimalust, et analüüsid toetuvad valedele andmetele.
Samuti on siinkohal oluline läbi mõelda, millist perioodi oleks praeguses majandusolukorras asjakohane analüüsida. Praegu tegutsetakse olukorras, kus kõik kliendid on suuremal või väiksemal määral mõjutatud kriisiolukorrast ning selle tagajärgedest, mille mõjud paljudes tegevusvaldkondades alles hakkavad avalduma. Sellest tulenevalt on igal krediidiandjal äärmiselt oluline läbi mõelda, kui pikka perioodi kliendi sissetulekutest ja väljaminekutest oleks asjakohane analüüsida, kui vanadele andmetele toetuda, kas on vaja teha erisusi lähtuvalt tarbija tegutsemisvaldkonnast jmt.
- Krediidivõimelisuse hindamist reguleerivaid sisekordasid ei uuendata
Mitmed audiitorite poolt auditi aruannetes välja toodud tähelepanekud jääksid ilmselt tegemata, kui ettevõtetes oleksid regulaarselt üle vaadatud krediidivõimelisuse hindamist puudutavad sise-eeskirjad ja protseduurireeglid, hinnatud nende tulemuslikkust ning rakendatud asjakohaseid meetmeid tekkinud puuduste kõrvaldamiseks. Sageli ilmneb sisekordade analüüsi tulemusena olukordi, kus need sisaldavad tegevusi, mida krediidivõimelisuse hindamisel tegelikult läbi ei viida, protsessid on kirjeldamata selliselt, nagu neid igapäevaselt tehakse, esineb faktivigu jm. Audiitorite hinnangul on väga oluline tagada, et sisekorrad oleksid ajakohastatud ja neid tutvustataks regulaarselt töötajatele, tagamaks, et kõik töötajad teaksid, milline on ettevõttes tegelik praktika ning oskaksid sellest oma igapäevatöös lähtuda.
Eeltoodud punktid on vaid peamised, kus meie viimase aja praktika kohaselt enim eksitakse. Need on näited olukordadest, millega kaasnevad meie hinnangul riskid, mille lühemas või pikemas perspektiivis realiseerumine võib ettevõtte jaoks kaasa tuua mitmeid probleeme, mida nõuetekohase krediidivõimelisuse protsessi paika seadmine ja täitmine aitaks ära hoida. Näiteks võib vastutustundliku laenamise nõude mittetäitmine ja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohaste asjaolude mitte arvestamine tuua kaasa olukorra, kus tarbijad ei ole enam võimelised võetud kohustusi kokkulepitud tingimustel täitma. Selliste klientide osakaalu suurenemine mõjub negatiivselt ettevõtte laenuportfellile ning piisavas mahus kontrollitegevuste tegemata jätmine võib kaasa tuua ettekirjutused/rahatrahvid järelevalveasutuselt, millega omakorda võib kaasneda ettevõttele oluline finants- ja/või mainekahju.
Kogu krediidivõimelisuse hindamise protsessi eesmärk on olemasolevat infot eeldatud mahus ja nõuetekohaselt hinnates eristada krediidivõimelised tarbijad mittekrediidivõimelistest. Seadused ja täiendavad juhendid on välja antud selleks, et krediidiandjaid ja -vahendajaid selle protsessi paika seadmisel abistada. Siinkohal on iga asutuse enda otsustada ja vastutada, milliseid meetmeid ja millises ulatuses selleks rakendatakse, kuid meeles tuleks pidada ka asjaolu, et praeguses ebakindlas majandusolukorras on ka krediidiväljastajate sotsiaalne vastutus olla veel üheks lisafiltriks tarbijale, aitamaks teha finantsotsuseid, mida ka täita suudetaks.
