Pakendiaruannete arvestus ja koostamine on muutunud aastatega paremaks ja arvestuse pidamine on olnud ülevaatlikum ja täpsem, kuid endiselt esineb pakendiarvestuses puudusi. Mõnel juhul on tegemist ettevõttepõhiste spetsiifiliste vigadega, kuid paljudel juhtudel on tegemist aastast aastasse korduvate teemadega. Artiklis toon välja tüüpvead, mida ettevõtete pakendite arvestusel oleme täheldanud ja annan nõu, kuidas oleks võimalik neid vigu vältida.
Pakendiettevõtja seisukohalt on oluline veenduda ja tagada, et igapäevases äritegevuses kasutatavate pakendite erinevate liikide kohta peetaks arvestust selliselt, et see tagaks andmete korrektse kajastamise pakendiaruandes. Ühtlasi peab pakendiaruandele tellima auditi, kui seadusest tulenev piirmäär on täidetud. Juhul kui pakendite arvestusmetoodika ja põhimõtted ei ole paigas, siis võib esineda raskusi pakendiaruandes esitatud andmete kontrollimisel ning sellega võivad omakorda kaasneda sanktsioonid.
Järgnevalt toon välja peamised kitsaskohad, mida pakendiarvestuses võib ette tulla ja kuidas on võimalik neist üle saada.
-
Pakendiarvestuse sujuvaks koostamiseks vajalikud tegevused
Kõige tavalisem pakendiettevõte on müügiettevõte, kes ostab kaupa ja müüb seda edasi. Vahel arvatakse, et kui ettevõte ise kaupa ei pakenda, vaid ostab pakendatud kauba sisse ja müüb Eestis maha, siis ei pea pakendiaruandlust pidama. Alati see nii pole.
Kui ettevõte ostab kaupa Eesti turult, pole ta pakendi esmakordne maaletooja ja pakendi kohta tõepoolest arvestust pidama ei pea. Kui aga kaup tuuakse pakendatud kujul väljastpoolt Eestit, on ettevõte toonud selle esmakordselt maale ja nüüd on tal kohustus pakendite kohta arvestust pidada ja neid deklareerida.
Laias laastus võib öelda, et kui tegeletakse kauba müügiga, siis suure tõenäosusega puututakse tegevuse käigus kokku pakendamisega: seega tuleb pakendite arvestust pidada ning esitada taaskasutusorganisatsioonile pakendiaruanne. Isegi siis, kui ettevõte ostab kauba Eestist ja müüb selle Eestis, kuid kasutab ostjale kauba pakendamiseks kilekotti, siis on see olemuselt pakend, mille kohta peab ettevõte arvestust pidama ja pakendid deklareerima.
Valdav osa pakendiettevõtjatest on pakendite turult kokku kogumise ülesande lepingu alusel üle andnud taaskasutusorganisatsioonile: Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon ja Eesti Pakendiringlus OÜ.
On esinenud eksiarvamusi, et kui taaskasutusorganisatsiooniga on liitutud, siis ei pea pakendiettevõte pakendiaruandlusega enam tegelema. Taaskasutusorganisatsiooniga liitudes pääseb pakendiettevõte küll pakendite turult kokku kogumisest ja taaskasutustõendi hankimisest, kuid tema kohustus on pakendite kohta arvestust pidada ja selle kohta taaskasutusorganisatsioonile adekvaatsed andmed deklareerida.
-
Erinevad tõlgendused, mida peab ja mida ei pea pakendina arvestama
Pakendimaterjali liigid on pakendiseaduse järgi
- klaas,
- plast,
- paber,
- kartong,
- metall,
- puit ning
- muu materjal.
Segadust tekitab ettevõtetel korduskasutuspakendite deklareerimine (peamiselt puitalustega seoses), mille arvestuses on esinenud jätkuvalt erinevaid tõlgendusi. Tegemist on pakendiga, mille deklareerimise moment on selle Eestis ringlusesse suunamine või jäätmeks muutumine. Nii sisse toodud kui ka uute kaupade pakendamise eesmärgil Eestist ostetud uute kasutumata kaubaaluste kohta tuleb pidada arvestust ja need tuleb deklareerida.
Ettevõtted sageli ei teadvusta, et lisaks kaubapakendile tuleb arvestada ja deklareerida ka kaubaaluseid, mille peal kaup saabub. Korduskasutuspakendite puhul on tihti probleeme deklareerimise momendi määratlemisel ja selle suhtes ei ole alati ühtset lahendust.
Pakendite müümine
Oma tegevuse käigus ise kokku kogutud pakendite müümine on lubatud, kuid pakendiaruandes vastava koguse maha arvestamine lubatud ei ole.
Pakendite tekkimine tootmises
Kui ettevõte tegeleb tootmisega, kus kasutatakse toorainena nt plasti, pappi vms, siis tootmises ülejäävat plasti või pappi deklareerima ei pea. Tegemist on tootmises ülejääva toorainega, mis ei ole pakend ja seetõttu ei kuulu deklareerimisele pakendiaruandes.
Ettevõtte spetsiifikast tulenevaid erinevaid tõlgendusi esineb veel ja kõiki ei ole võimalik loetleda. Probleemkohad tulenevad üldjuhul ettevõtete tegevusvaldkonnast ja spetsiifikast. Vajalik on läheneda tegevuse ja olukorra põhiselt ning leida sellest lähtuvalt kõige õigem kajastamine. Kindlasti soovitan konsulteerimiseks pöörduda oma pakendiaruande audiitori poole, kuid samuti on võimalik saada infot taaskasutusorganisatsiooni või keskkonnainspektsiooni spetsialistidelt.
-
Pakendiaruande audiitorkontrolli läbiviimine
Hetkel kehtiva seadusandluse järgi on pakendiaruande auditeerimise kohustus nendel pakendiettevõtjatel, kes tõid turule pakendatud kaupa pakendimassiga üle viie tonni aastas. Ettevõtjad, kel on pakendiaruande pakendimass alla selle piirmäära, on auditeerimiskohustusest vabastatud, kuid ettevõttes korraldatud pakendiarvestus peab toimuma siiski järjepidevalt.
Viimased paar aastat on olnud arutluses keskkonnaministeeriumi tasandil seaduseelnõu muudatused, millega soovitakse viia auditeerimise kohustuse piirmäära suuremaks, kuid seni ei ole veel jõutud seda läbi menetleda ning kehtivad vanad piirmäärad.
-
Pakendiaruande auditiks valmistumine
Nüüd on vaja üle vaadata, mille põhjal pakendite arvestust peetakse (raamatupidamistarkvara, laoarvestus, eraldi programmiväline arvestus jne).
Kindlasti on oluline veenduda, et tarkvaralahenduste kasutamisel on järjepidevalt arvesse võetud pakenditega toimunud muudatused. Kasulik on juurutada rutiinid, mille käigus teatud aja tagant kontrollitakse turule toodud pakendite kajastamist raamatupidamistarkvaras või laoarvestuses, et olla kindel pakendiarvestusse kaasatud pakendite ajakohasuses (nt pole vahepeal muutunud pakendi tüüp, mass jne).
Eelnevalt kirjeldatud protsessi käigus tuleb dokumenteerida kirjaliku juhendina pakendimaterjali mass ja kajastamismeetod, kuidas olid saadud pakendite kaaluandmed (kas oli ise kaalutud, pakendatud kauba tarnijalt saadud alusel vms). Sageli on juhtunud, et kunagi on ettevõttes pakenditega seonduv kaardistatud, kuid ajaga on pakendi tüüp, pakendimass ja pakendi olemus muutunud.
Juhul kui ei kontrollita regulaarselt pakendiarvestuse aluseks olevaid põhimõtteid, siis võib see tekitada ebakõlasid deklareeritud pakendimassis ja esile kerkida olukord, kus turule toodud pakendeid deklareeritakse tunduvalt vähem ja tekib risk, et deklareerimata pakendimassi eest tuleb tasuda pakendiaktsiisi.
Käsitletud teemade läbikäimine ja ettevõte põhine analüüsimine annab võimaluse muuta pakendiarvestuse koostamise protsessi igapäevases tegevuses sujuvamaks ja efektiivsemaks. Samuti on kalendriaasta kohta koostatud pakendiaruande auditeerimine selle võrra operatiivsemalt tehtav. Eeskätt just seetõttu, et ettevõttel on endal oluline eeltöö tehtud, et pakendiarvestus oleks kooskõlas seadusest tulenevate nõuetega ja seeläbi on tagatud pakendiaruandluse järjepidev toimimine.
Teema pakub Teile huvi? Võtke meiega ühendust!
Artikkel avaldati 14.12.20 rup.ee lehel.
