Elus võib tihti ette tulla ootamatusi, millele enne nende tekkimist ei ole osatud mõelda. Selliseid olukordi tuleb ette ka ettevõtluses. Artiklis käsitlen ühte sellistest olukordadest, millele paljud pole kindlasti mõelnud.
Ettevõtluses on üsna tavaline, et alustavad ettevõtted toimetavad viisil, kus ettevõtte ainsad juhtorganid on ainuosanik ja juhatuse liige. Artikkel keskendub just sellisele olukorrale, kus ainuosanik ja ainus juhatuse liige on üks ja sama inimene. Eestis kehtivate seaduste mõistes on osanike ja juhatuse liikmete näol tegemist allkirjaõiguslike isikutega. Mis aga saab siis, kui inimene, kes kannab nii juhatuse liikme kui ka ainuosaniku rolli, seisab silmitsi kas mõne raske haiguse või muu terviserikkega, tekitades olukorra, kus ettevõtet puudutavate otsuste vastuvõtmine on raskendatud või lausa võimatu?
Samas aga on ettevõtetel seadusest tulenevad kohustused, mida tuleb täita ka siis, kui ainus allkirjaõiguslik inimene pole seda suuteline tegema. Kuidas on võimalik sellises olukorras tavapärast majandustegevust ja otsuste vastuvõtmist jätkata?
Olgu siinkohal mainitud, et selliste olukordade kohtupraktika on üsna puudulik. Seadustest tulenevalt on võimalik kaaluda järgnevaid lahendusi.
Isiku teovõimetuks tunnistamine
Seda reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi nimetatud TsÜS) paragrahv 8. Laias laastus on täisealise isiku teovõime piiratud kahe asjaolu üheaegsel esinemisel:
- Tal esineb kas vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire.
- Ta ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt aru saama oma tegudest või neid juhtima.
Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-141-05, et TsÜS-i paragrahvi 8 lõikes 2 on isiku piiratud teovõime tuvastamise alused loetletud ammendavalt. Isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide oma igapäevaelu toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega.
Kui kohus otsustab täisealisele inimesele eestkostja määramise, peab ta kõigepealt kindlaks tegema, kas inimene ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eestkostjana eelistatakse füüsilist isikut, kes oma isikuomaduste ja võimete kohaselt sobib eestkostja ülesandeid täitma. Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui inimese huve saab kaitsta volituse andmise ja perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et inimene oleks volituse andmise ajal teovõimeline.
Kokkuvõttes tähendab see, et piiratud teovõime variandi kaalumine on olemuslikult võimalik vaid teatud olukordades ja teatud tingimuste täitmisel. Lisaks sellele, et tegemist on aeganõudva protsessiga, ei aita see ettevõtteid olukordades, kus inimene ei ole mõnest terviserikkest tulenevalt suuteline oma seadusest tulenevaid kohustusi täitma.
Esindusõiguse andmine volitusega
Nagu eespool mainitud, on inimese huve võimalik kaitsta volituste andmisega. Muidugi oleks kõige ideaalsem variant olukord, kus näiteks mõne pereliikme või kolmanda isiku kasuks oleks juba allkirjastatud volikiri, mis annaks esindusõiguse näiteks äriregistris toimingute tegemiseks.
Siinkohal tuleb meeles pidada, et volikirja puhul tuleb alati kinni pidada vorminõudest, mida on ühe või teise tehingu puhul nõutud. Näiteks kellegi teise nimel on notariaalsetele dokumentidele võimalik alla kirjutada vaid notariaalse volikirja olemasolul.
Siinkohal panen kõigile südamele, et võimaliku volikirja vajadus tasub ennetavalt läbi mõelda.
Mida teha olukorras, kus esindusõigust ei ole volikirja alusel antud?
Siinkohal saab tagasi tulla TsÜS-i sätete juurde, mis muu hulgas reguleerivad olukorda, kus tehingud on tehtud esindusõigust omamata. Sellised sätted on leitavad TsÜS-i paragrahvidest 128–130.
TSÜS-i kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtavad tehingud tühised, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis. Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
Ülalmainitu tähendab, et õigus tehingu tegemiseks on isegi olukorras, kus esindusõigus puudub. Selliste olukordade puhul tuleb aga olla väga ettevaatlik ja hoolikalt läbi mõelda, kas inimene on hiljem suuteline selle tehingu etteantud aja jooksul heaks kiitma. Sellised tehingud tuleb teha väga kaalutletult, sest need tehingud on tühised, mis etteantud aja jooksul heakskiitu ei saa. Samuti laieneb sellistes olukordades esindusõiguseta isikule vastutus vastavalt TsÜS-is sätestatule.
Juhatuse liikme asendaja määramine kohtu kaudu
Viimaseks lahenduseks jääb sellistes olukordades juhatuse liikme asendaja valimine kohtu kaudu. Mõjuva põhjuse olemasolul on kohtul võimalik määrata juhatuse liige, kui olemasolev ei ole suuteline oma seadusest tulenevaid kohustusi täitma.
Mõjuv põhjus võib olla ka muu asjaolu, mis objektiivselt ja pärast osaühingu huvide kaalumist näitab, et kõnealune isik ei tohiks juhatuse liikmena jätkata (nt raske haigus, millest tulenevalt juhatuse liige ei suuda ühingut juhtida). Põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada osaühingu huvi säilitada tegevuse stabiilsus ja jätkusuutlikkus ning kaitsta selliselt ka osaühingu võlausaldajate ja teiste huvigruppide (töötajad, lepingupartnerid jt) huve.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas number 3-2-1-42-17 märkinud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi võib kohus määrata juriidilisele isikule juhtorgani asendusliikme, kui juhtorgani liikmed ei ole kättesaadavad, sõltumata juriidilise isiku põhikirja võimalikest piirangutest. See on kohaldatav ka muudel juhatuse asendusliikme määramise juhtudel. Muu hulgas ei ole kohus juhatuse asendusliikme määramisel seotud juriidilise isiku põhikirjas sätestatud juhatuse liikmete miinimum- ega maksimumarvuga.
Kokkuvõttes saab öelda, et häid ja kiireid lahendusi sellistes olukordades ei ole. Ettevõtete igapäevase majandustegevuse jätkamise seisukohast on kõige eelistatum variant, kui ootamatustele on juba enne nende tekkimist mõeldud kas volikirja tehes või allkirjaõiguslike isikute ringi suurendades.
