Autor: Anastassia Volmerson
Alates 1. jaanuarist 2024 jõustuvad töölepingu seaduses mitmed muudatused sätete sõnastustes, mis on tingitud muudatustest perekonnaseaduses.
Alates 2024. aasta algusest muutuvad abielu sõlmimise eeldused, mille tagajärjel saavad perekonnaseaduse alusel sõlmida abielu mitte ilmtingimata naine ja mees, vaid kaks füüsilist isikut. Kõnealune uuendus toob kaasa muudatusi sätete sõnastuses erinevates seadustes. Seoses sellega on lapsendajapuhkuse, lapsepuhkuse, isapuhkuse, puudega lapse vanema lapsepuhkuse ja tasustamata lapsepuhkuse sätetes muudetud terminoloogia sooneutraalsemaks ehk osades sätetes on ema või isa asendatud sõnaga „vanem“. Kuna abielu sõlmimise tingimused muutuvad, siis laienevad samasoolistele abikaasadele õigused, mis on seni olnud ainult eri soost abikaasadel.
Registreeritud elukaaslasele hakkab laienema õigus saada lapsepuhkust või puudega lapse vanema lapsepuhkust, kui lapse üks vanem on surnud või ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Lisaks sellele tekib registreeritud abikaasal õigus lapsendajapuhkusele.
Muutuvtunni kokkulepet jaekaubanduses reguleeriv klausel kaotab kehtivuse 15. juunil 2024. See tähendab, et juba sõlmitud muutuvtunni kokkulepped kaotavad kehtivuse 14. juunil 2024. Alates 15. detsembrist 2021 kuni 14. juuni 2024 on jaekaubandussektori osalise tööajaga töötajatel lubatud töötada lisaks tavapärasele tööajale täiendavaid tunde tänu muutuvtunni kokkuleppe katseprojektile.
Igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamine
Hiljuti jõustunud Euroopa Kohtu otsus muudab igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamist reguleerivate sätete tõlgendust. Eestis kehtiva töölepingu seaduse kohaselt peab töötajale iga 24-tunnise ajavahemiku jooksul jääma vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega. Iganädalase puhkeaja miinimumnõuded on erinevad sõltuvalt sellest, kas töötaja töötab summeeritud tööaja arvestuse alusel või mitte. Päevaviisilise tööaja arvestusega töötaja peab puhkama vähemalt 48 tundi järjest ja summeeritud tööaja arvestuse korral 36 tundi seitsme päeva kohta.
Iganädalase puhkeaja andmist arvestati enne kohtuotsuse jõustumist selliselt, et igapäevane puhkeaeg kuulus iganädalase puhkeaja sisse. Euroopa Kohus asus aga seisukohale, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis tööaja korralduse teatavate aspektide kohta ette nähtud õigus igapäevasele puhkeajale ja õigus iganädalasele puhkeajale on kaks iseseisvat õigust, millel on eri eesmärgid. Seetõttu tuleb tagada, et töötajad saaksid neid õigusi tegelikult kasutada. Euroopa Kohus leiab, et iganädalasele puhkeajale peab liitma igapäevase puhkeaja. Vastav tõlgendus on suunatud töötaja tõhusama tervisekaitse tagamiseks.
Euroopa Kohtu direktiivi uus tõlgendus ja selle alusel puhkeaja arvutamine ei mõjuta esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas töötavaid inimesi. Graafiku alusel töötavate inimeste jaoks võib aga töökorraldus muutuda. Iganädalasele puhkeajale 36 või 48 tunni ulatuses lisandub igapäevase puhkeaja miinimumnõue ehk 11 tundi, mis teeb vastavalt 47 või 59 järjestikust tundi iganädalast puhkeaega.
