Autor: Tõnis Elling
Grant Thornton Rimessi maksunõustaja Tõnis Elling avab oma värskes artiklis, mida loetakse kohaliku omavalitsuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku ettevõtluseks.
Isikute ring, kes Eestis ettevõtluses osalevad on piisavalt lai. Kõik on harjunud, et ettevõtlusega tegelevad enamasti äriühingud. Haruldasem on olukord, kus mittetulundusühingud või sihtasutused seda teevad. Üha levinumaks on aga Eestis muutunud olukord, kus ka kohaliku omavalitsuse üksus tegeleb ettevõtlusega, kuigi vastavalt kohaliku omavalistuse korralduse seadusele ei ole ettevõtlusega tegelemine kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne. Samas on piisavalt palju valdkondi, mille paremaks korralduseks saab kohaliku omavalitsuse üksus (KOV) seda teha just läbi ettevõtluse.
Oluline roll on siin kindlasti suuremate investeeringutega kaasas käiva käibemaksu kulu riigilt tagasi taotlemisel ja selle käibemaksu tasumise nn ajatamine pikema aja peale (kinnisasjade ümberarvestuse periood on 10 aastat). Nii ei ole enam üllatus, kui KOV üksus loob oma osalusega äriühingu, et läbi äriühingu tegevuse korraldada omavalitsuses hariduselu (ehitada uus koolimaja) või korraldada vee- ja kanalisatsiooni teenuse pakkumist läbi äriühingu. Paljudel juhtudel teeb KOV aga seda kõike otse ilma äriühingut kasutamata. Selle tõttu on oluline teada, kas ja millal tekib KOV üksusel endal käibemaksukohustus.
Nagu ka äriühingute puhul, on KOV käibemaksukohustuse tekkimisel oluliseks mõisteks ettevõtlusega tegelemine. Kuna käibemaksuseaduse (KMS) alusel tekib käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus ettevõtlusega tegeleval isikul, siis tuleb vaadata, millal saab KOV tegevust pidada ettevõtluseks.
KMS-is käsitatakse riigi-, valla- ja linnaasutuse ning avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevust ettevõtlusena üksnes siis, kui see tegevus kujutab endast direktiivi lisas 1 sätestatud majandustegevust või selliseid majandustegevuse käigus tehtavaid tehinguid ja toiminguid, mida saavad teha ka teised maksukohustuslased ning mille maksustamata jätmine mõjutab oluliselt konkurentsi.
Direktiivi lisas 1 on loetletud järgmised tegevused:
1) telekommunikatsioon (kehtivas seaduses kasutatava mõiste kohaselt elektroonilise side teenused);
2) vee-, gaasi-, elektri- ja soojusenergia tarne;
3) kaubavedu;
4) sadama- ja lennujaamateenused;
5) reisijatevedu;
6) müügiks valmistatud uute kaupade tarne;
7) põllumajanduse sekkumisametite tehingud põllumajandustoodetega nende toodete turu ühist korraldust käsitlevate määruste kohaselt;
8) kaubandusmesside ja näituste korraldamine;
9) ladustamine;
10) reklaamibüroode tegevus;
11) reisibüroode tegevus;
12) oma töötajatele mõeldud kaupluste, kooperatiivide, ettevõtete sööklate ja muude sellelaadsete asutuste pidamine;
13) televisiooni- ja raadioorganisatsioonide tegevus, kui see ei ole maksust vabastatud artikli 132 lõike 1 punkti q kohaselt.
Peab kohe ütlema, et Eestis tegelevad selliste tegevustega suures osas ainult eraõiguslikud juriidilised isikud, mõned erandid loomulikult välja arvatud. Nii näiteks on Eesti suurimal omavalitsusel Tallinnal oma televisioon. Peale selle on messide ja näituste korraldamine sisuliselt ainus tegevus sellest loetelust, mida mõnikord teevad ka riigi-, valla- ja linnaasutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Samas ei muutu nad ka sellise tegevuse puhul Eestis maksukohustuslasteks kohe, vaid alles pärast registreerimiskohustuse tekkimist või vabatahtlikku registreerimist.
Seega otsustamaks, kas riigi-, valla- või linnaasutus või avalik-õiguslik juriidiline isik on Eesti KMS-i tähenduses maksukohustuslane või mitte, tuleb vastata küsimusele, kas see isik pakub oma tegevusega eraõiguslikele isikutele konkurentsi. Enamasti see nii ei ole. Reeglina täidavad need isikud mingeid riigi või kohaliku omavalitsuse funktsioone või kui nad ka seda ei tee, siis on nende tegevus sedavõrd spetsiifiline, et nad tegelikult eraõiguslikele isikutele mingit konkurentsi ei paku, isegi kui eraõiguslikud isikud tegelevad samalaadse tegevusega. Näiteks Eesti Rahva Muuseum tegutseb muuseumina ja korraldab ka näitusi, kuid nende väljapanekud on niivõrd unikaalsed, et teistele muuseumidele nad mingit reaalset konkurentsi ei paku.
Üldjuhul ei käsitleta ettevõtlusena KOV üksuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt avalikes huvides teenuse osutamist, isegi kui selle eest tasu võetakse, kuna seda ei tehta asutuse või isiku iseseisva majandustegevuse käigus. Samuti ei käsitata ettevõtlusena kui asutus või avalik õiguslik juriidiline isik müüb oma kasutuses olnud vara.
KOV asutuse või avalik – õiguslik juriidilise isiku tegevust käsitatakse ettevõtlusena üksnes juhul, kui taolise tegevuse mittemaksustamine mõjutaks oluliselt konkurentsi. Seega küsimusele vastamisele, kas asutuse tegevust maksustatakse käibemaksuga või mitte, tuleb tuvastada esiteks, kas tegemist on majandustegevusega (ettevõtluse üldine mõiste on majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa ja osutatakse tasulisi teenust) ning kui on tuvastatud, et tegemist on majandustegevusega, siis teiseks, kas antud teenust saavad osutada teised maksukohustuslased ning kolmandaks, kas selle maksustamata jätmine mõjutab oluliselt konkurentsi.
Reaalses elus on kõige keerulisem just kolmanda punkti käsitlemine. Analüüsimisel, kas maksustamata jätmine mõjutab oluliselt konkurentsi või mitte, ei vaadata üksnes tegelikku, vaid ka potentsiaalset konkurentsi, kui eraettevõtja võimalus siseneda asjaomasele turule on reaalne ja mitte puhtalt hüpoteetiline. (C-408/06; C-288/07; C-246/08) Konkurentsimoonutus võib toimuda ka KOV enda kahjuks. (C-102/08).
