Autor: Marko Rebane
Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku direktiivi vastuvõtmiseks, mis lihtsustab kahju hüvitamise nõude esitamist konkurentsiõigust rikkunud ettevõtja vastu. Eesti seadused näevad ette, et konkurentsireegleid eiranud juriidilisile isikule määratav trahv võib ulatuda kuni 10%-ni ettevõtte käibest, füüsilist isikut võib karistada kuni 3 aastase vabadusekaotusega. Direktiivi vastuvõtmine ja sellega kaasnev üleüldine teadlikkuse kasv tähendab, et ettevõtjad peavad üha täpsemalt teadma piire keelatu ja lubatu vahel, et mitte leida ennast konkurentsiameti huviorbiidist ja kostjana kohtus kahju hüvitamise nõuetes.
Euroopa Komisjonil ja EL liikmesriikide konkurentsiametitel on täna kanda raske koorem – turumajanduse valvekoerana jälgida ja kontrollida turuosaliste käitumist, eesmärgiga tuvastada (salajasi) kokkuleppeid ja käitumismustreid, mis võivad kahjustada ettevõtjatevahelist vaba konkurentsi (näiteks hinnakartellid, turu jagamine, edasimüügipiirangud, eksklusiivsusklauslid, strateegilise info vahetamine, turuvõimu kuritarvitamine, piiravad koostöökokkulepped). See töö on Euroopa Liidus prioriteetse tähtsusega, kuna usutakse, et just tõhus konkurents on eduka majandusliidu üks nurgakividest, mis sunnib ettevõtjaid kasutama oma ressursse lähtuvalt tarbijate ootustest, investeerima teadus– ja arendustöösse, hoidma hinnad madalal ja püüdlema kõrgema efektiivsuse poole.
Arvestades, et kõige paremini on majandussüsteemis toimuvast informeeritud turuosalised ise, kes omavahel kaupu ja teenuseid müüvad, peaks teoorias erasektoril olema ka kandev roll selle süsteemi õiguspärase ja õiglase toimimise tagamisel – seda aga mitte üksnes läbi kaebuste esitamise konkurentsiametile, vaid eeskätt kahju hüvitamise nõuete näol, milleks liikmesriikide õigussüsteemid enamasti ka selge õigusliku aluse annavad. Ehtsaks näiteks ja tõenduseks tsiviilhagidel põhinevast vaba konkurentsi tagamise süsteemist on Ameerika Ühendriikide konkurentsiõigus, kus iga avaliku võimu algatatud uurimise kohta esitatakse üheksa tsiviilhagi – tsiviilkaasuste osakaal on paljudel aastatel üle 90% kõigist konkurentsiõiguse rikkumise menetlustest. See on radikaalne kontrast olukorrale Euroopa Liidu liikmesriikides, kus Euroopa Komisjoni tellitud uuringu kohaselt (Ashurst, 2004) on antud valdkond „täielikult väljaarendamata,” kuna vaadeldaval perioodil 1964 – 2004 suudeti tuvastada üksnes ligikaudu 60 kahjunõuet, millest vaid 28 olid edukad, ja esinevad „hämmastavad erinevused” riikide õiguskordades ning mitmeid takistavaid faktorid hagide esitamiseks. Tänaseks pole olukord palju paranenud, kusjuures valdav enamus kohtuasju algatatakse üksnes kolmes liikmesriigis: Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Hollandis.
Kahjunõuete esitamine konkurentsireeglite rikkujate vastu on seni Euroopa Liidu riikides küllalt haruldane nähtus olnud, sest õigusrikkumised on keerulised ja hästi varjatud, ligipääs tõenditele raskendatud, kahju hajutatud erinevate turuosaliste vahel ning selle kindlaksmääramine keeruline. Erinevalt Euroopa Liidu õiguskorrast on nende probleemkohtadega USA õigussüsteem arvestanud, luues soodsa menetlusraamistiku, mis läheb isegi nii kaugele, et võimaldab hagejal nõuda kolmekordset kahju hüvitamist ja üles ehitada tarbijamasside kollektiivnõudeid (sh opt-out süsteemina ehk automaatne kahju kannataja kaasamine hagejate ringi, kellel on võimalus teatud aja jooksul hagejate seast välja astuda).
Euroopa Komisjon on võtnud aga ohjad enda kätte, et kitsaskohad liikmesriikide seadustes kõrvaldada. Sealjuures on Komisjonil kaks peamist eesmärki: (a) tagada, et rikkumise ohvritele on antud tõhus võimalus kahju hüvitamiseks ja (b) kaasata erasektor paremini vaba konkurentsi tagamise mehhanismi, kindlustades samas, et avaliku võimu suutlikkust seadusrikkumisi tuvastada ei kahjustata. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi raportis on kokkuvõttes leitud, et kui kahju hüvitamise hagide esitamise korda ei lihtsustada, kaotavad konkurentsiõiguse rikkumise ohvrid Euroopas hinnanguliselt 5.7 kuni 23.3 miljardit eurot aastas ja üleüldse võiks tõhusama konkurentsieeskirjade jõustamise (nii avaliku kui ka erasektori poolt) sotsiaalne kogutulu Euroopas olla ligikaudu 1% SKP-st.
Niisiis on 11. juunil 2013. a Euroopa Komisjon esitanud ettepaneku direktiivi vastuvõtmiseks, millega loodetakse muuta kahju hüvitamine tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele lihtsamaks ja odavamaks. Direktiivi väljatöötamine on rohkem kui 10 aastat kestnud avaliku debati tulemus, mis sai hoo sisse Euroopa Kohtu 2001. aasta otsusest kohtuasjas Courage vs. Crehan, kus kohus rõhutas, et igal isikul on EL-i õiguskorraga tagatud õigus saada sellise kahju hüvitamist, mis tal on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel. Muuhulgas näeb direktiiv ette järgmised ettepanekud, mida liikmesriigid peavad oma õiguskorda üle võtma:
- Konkurentsiõiguse rikkumise ohvrid peavad saama tõhusa menetluse käigus nõuda rikkujatelt kahju täielikku hüvitamist, mis hõlmab nii otsest varalist kahju, saamata jäänud tulu kui ka intresse.
- Lihtsustatud juurdepääs tõenditele – liikmesriikide kohtud võivad kostjalt, nõude esitajalt või kolmandalt isikult nõuda tõendite avaldamist. Selleks peab avaldamist nõudev isik põhjendama, et teise isiku kontrolli all olevad tõendid on asjakohased isiku nõude või kaitseargumendi tõendamiseks.
- Kahjunõuded aeguvad mitte varem kui viie aastaga alates ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama konkurentsiõiguse rikkumisest ja temale kahju tekkimisest. Aegumine peatub konkurentsiameti menetluse ajaks, võimaldades rikkumise ohvritel oodata menetluse tulemust. Peatamine kestab vähemalt üks aasta pärast seda, kui rikkumist käsitlev otsus on lõplikult vastu võetud või kui menetlus on muul viisil lõpetatud.
- Eurooa Komisjoni, liikmesriigi kohtute ja konkurentsiasutuste jõustunud otsused, kus tuvastatakse rikkumine, on siduvaks tõendiks rikkumise olemasolu kohta tsiviilnõude esitamisel. Liikmesriikide kohtud ei saa teha rikkumise tuvastamisega vastuolus olevaid otsuseid.
- Kehtestatakse eeldus, et kartellikokkuleppe tekitab kahju, kuivõrd konkurentsiõiguse rikkumiste ohvritel on tihtipeale raskusi kahju tõendamisega. Rikkumise toime pannud ettevõtjal on võimalus tõendada vastupidist.
- Kuna tõenäoline on olukord, et otsene kahju kannataja suunab konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahju edasi läbi hinnatõusu järgmisele isikule turustusahelas (nn rikkuja suhtes kaudsele ostjale), kehtestatakse rikkumise toime pannud ettevõtjale võimalus kasutada kahju hüvitamise hagi puhul kahju edasisuunamist kaitseargumendina – selle summa võlgneb rikkuja aga sellisel juhul nn kaudsetele ostjatele, kellele kahju tekkimist teatud tingimuste täitmisel eeldatakse. Tõendamiskoormis lasub kahju edasisuunamise puhul alati rikkumise toime pannud ettevõtjal.
- Nähakse ette solidaarvastutus, kui kahju on tekitanud mitu ettevõtjat. Samaaegselt piiratakse aga leebusprogrammi kaudu trahvidest vabastuse saanud ettevõtja tsiviilvastutust üldreeglina kahjuga, mis ta tekitas tema otsestele või kaudsetele ostjatele või tarnijatele.
Täiendavalt on asjakohane märkida, et Euroopa Komisjon on 11. juunil 2013 avaldanud ka liikmesriikidele mittesiduvad soovitused, millega kutsutakse seadusandjaid ülesse siseriiklikult looma kollektiivsete õiguskaitsevahendite süsteemi nii ebaseadusliku tegevuse kohtuliku keelamise kui ka kahju hüvitamise taotlemiseks. Nimetatud soovituse üheks praktiliseks väljundiks võib näiteks olla, et EL-i liikmesriigid annavad oma riigi tarbijakaitseametile või muule sarnasele esindusorganisatsioonile õiguse esitada mitme isiku nimel ja arvel kohtusse hagi konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju sissenõudmiseks. Mittesiduva suunisena on Euroopa Komisjon avaldanud lisaks ka abistava juhise, kuidas konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevat kahju suurust kindlaks teha.
Kuigi Euroopa Komisjoni 11. juunil avaldatud direktiiv puudutab Euroopa Liidu konkurentsireeglite rikkumisest tulenevaid nõudeid, st lihtsustatult öeldes kui rikkumine on selline, mis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, on tõenäoline, et liikmesriigid laiendavad direktiivi ülevõtmisel selle sätteid ka puhtalt siseriiklikele konkurentsiõiguse rikkumise juhtudele. Enamasti on siseriiklikud konkurentsireeglid suuresti kattuvad EL-i vastavate eeskirjadega ning on ebapraktiline, kui õiguskorras kehtib kaks erinevat kahju hüvitamise korda sisult sarnastes asjades.
Kuigi kahjunõuete preventiivset funktsiooni on praktikas väga raske täpselt hinnata – ei ole võimalik tuvastada, kui paljudel juhtudel jääb potentsiaalse kohtunõude kartuses rikkumine elluviimata ja palju ühiskond sellest tervikuna võidab – tuleb nõustuda teooriaga, et avaliku võimu sanktsioonide kõrval tsiviilvastutuse tekkimine (eriti kui seadusandlus on hagejale tõendamise ja kohtumenetluse soodsaks ja lihtsaks teinud) mõjub igal juhul hoiatavalt. Igal mündil on aga kaks külge – avatus liiga lihtsalt esitatavatele nõuetele piirab ühiskonnale kasulikke kokkuleppeid ja tegevusi, pärsib innovatsiooni ja kindlustunnet, suurendab kulusid. Selles mõttes saab ilmselt nõustuda, et Euroopa Komisjoni direktiivi eelnõu on üldplaanis õnnestunud ja leidnud üles sobilikud meetmed, kuidas tagada turuosalistele vajalik õiguskaitse, vältides samas ameerikaliku hagemiskultuuri invasiooni meie õiguskultuuri.
Direktiivi ettepanekut arutavad nüüd Euroopa Parlament ja Nõukogu. Selle vastuvõtmisel on liikmesriikidel kaks aastat aega, et kõik sätted oma õiguskorda nõuetekohaselt üle võtta.
