Viimastel kuudel on olnud palju juttu kestlikkuse aruandluskoormuse vähendamisest ettevõtetele ja Euroopa Komisjoni soovist aruandlust lihtsustada.
Nagu ikka, on mündil kaks poolt. Kui vaadata ainult kohustusliku aruandluse seisukohast, siis aruandluskohustustega ettevõtted võiksid loota kergemat hingamist tänu Omnibus paketis väljakäidud ettepanekutele. Juhul kui ettevõtte äritegevus on väga lokaalne, personali vähe ja ettevõtte huvigruppe kestlikkus ei kõneta, siis on vastus aruandluse vajaduse meelsuse kohta selge. Ehk väga lihtsustatult öeldes: kui mina müün sulle õunu ja sina müüd mulle jahu ning meie äritegevus toimub üle tänava, siis pole ka keerukaid süsteeme, kaasa arvatud kestlikkusaruannet vaja – keegi seda ju nagunii ei loe! Seega poleks ettevõttel kestlikkusaruannet tõepoolest sisuliselt tarvis, kui peale regulaatori keegi seda ei küsi. Vähemalt praegu.
Kas üldse peaks kellelegi aru andma?
Kestlikkusaruanne on kokkuvõte ja peegeldus sellest, kuidas ettevõte panustab ESG teemadesse. Mis on põhimõtted, mida oluliseks peetakse? Mida ettevõte on juba praegu teinud ja mida plaanib teha (innovaatilised tooted/teenused), kas panustatakse ringmajandusse? Kas ja kuidas kestlikkuse teemasid mõõdetakse ja kas need teemad on integreeritud äristrateegiasse? Teada saab ka seda, kas ja kuidas avaldab ettevõtte tegevus mõju keskkonnale ja inimestele ning kuidas välised tegurid võiksid ettevõtet finantsiliselt mõjutada.
Euroopa Liidus väljatöötatud kestlikkusaruandluse direktiiv seab kestlikkusaruandlusele ühtse formaadi, mida ettevõtted avaldavad enda majandusaasta aruande osana. Majandusaasta aruande finantsosa puhul on audiitori kui ettevõttevälise spetsialisti ülesanne kinnitada esitatud info tõepärasust ja anda sellele hinnang. Sama ülesanne on audiitoril ka kestlikkusaruande puhul – anda lugejale (näiteks investorile, finantsasutusele, kliendile, tulevasele töötajale) kindlus, et esitatud info vastab tegelikule olukorrale, mitte ei ole tegu müügitriki või turundussoustiga.
Mündi teine pool
Ettevõtted, kes ekspordivad, tarnivad enda tooteid/teenuseid Kesk-Euroopasse või Skandinaaviasse, põrkuvad tihti kokku mitte ainult regulaatori survega kestlikkusaruande koostamiseks, vaid suurklientide ja lõpptarbijate sooviga näha tegevusi ESG vallas. Veelgi parem, kui need tegevused ja nende kohta esitatud info oleks kolmanda osapoole poolt ka valideeritud.
Grant Thorntoni Euroopa võrgustiku ettevõtted nõustavad ka USA ettevõtteid just kestlikkuse vallas. Miks peaks üks USA-s paiknev ettevõte tegelema ESG temaatikaga? Väga lihtsal põhjusel – nad soovivad oma toodangut Euroopasse müüa ja Euroopa kliendid küsivad hankes ESG tegevuste kohta. Lõppude lõpuks on see soov konkurentsis püsida. Samuti proovitakse mõelda 10–15 aastat ette, mis suundumused on tulekul ja ennast nende järgi samm-sammult kohandada.
Vähemtähtis ei ole asjaolu, et kestlikkuse teemadele rõhku pannes saab ka Eestis paiknev ettevõte paremini töötajaid värvata. Teisisõnu on see müügiargument uutele võimalikele talentidele liitumaks just meie ettevõttega.
Märtsi lõpus tuli uudis Saksamaalt, et Saksamaa põhiseadusesse jõudis nullheite kohustus. Eesmärk on saavutada Saksamaal kliimaneutraalsus aastaks 2045. Endiselt aktuaalne roheline üleminek nõuab lahendusi nii kodumajapidamistes, ettevõtetes kui ka valitsusasutustes ja loomulikult paneb Saksa valitsus sinna ka raha (esimese hooga 100 miljardit eurot kliima ja majandusmuutustega tegelemiseks). Rohelisel üleminekul on vajalik mitmesuguseid lahendusi (tooted, teenused) ja tehnoloogiaid väga erinevates valdkondades/sektorites, mis viivad kliimaneutraalsuseni. Kas Saksamaa uudis on Eesti ettevõtete jaoks risk või võimalus? Mina näen siin suurt võimalust pakkuda innovaatilisi kestlikke tooteid ja teenuseid. Sellega kaasneb ka võimalus, hiljem vajadus oma ESG alastest tegevustest raporteerida.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi kohustusliku kestlikkusaruandluse nõuded on Omnibusi ettepaneku tõttu ümbervaatamisel, ei tähenda see, et turg, kliendid, finantseerijad, investorid ja hankeparterid oleksid kestlikkuse teemade vastu huvi kaotanud. Oma tegevuste kohta selles valdkonnas saavad ettevõtted koostada ülevaate vabatahtliku standardi (nn VSME) alusel. See annab ettevõtetele võimaluse valida rahuliku tempo ja liikuda sisuliste tegevuste ning aruandlusega samm-sammult edasi.
See artikkel valmis kestlikkusuudised.ee tellimisel.
