Aina rohkem leiab kõlapinda mõtteviis, et ettevõtted peavad oma tegevuses lisaks põhieesmärgile ehk kasumi teenimisele arvestama ka oma tegevuste mõjuga keskkonnale ja ühiskonnale. Neile mõjudele ei tule mitte ainult mõelda, vaid neid peab ka hindama ja kirja panema – suurtel ettevõtetel tuleb koos majandusaasta aruandega hakata esitama ka kestlikkusaruannet.
See kohustus tuleneb Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse direktiivist. Eesti võttis direktiivi üle, tehes muudatused raamatupidamise seadusesse, mille alusel nõutakse ettevõtetelt keskkonda, ühiskonda ja juhtimist mõjutavate tegurite kohta ühtse standardiga andmete avalikustamist. Aruandluskohustus rakendub järk-järgult vastavalt ettevõtete suurusele ja mõjule. Esimesena tuleb 2024. aasta kohta kestlikkusaruanne koostada ja see auditeerida lasta suurtel avaliku huvi ettevõtjatel, hiljem laieneb see nõue ka teistele suurematele ettevõtetele.
Grant Thornton Balticu vandeaudiitor ja hiljuti kestlikkusaruandluse vandeaudiitori kutse saanud Anni Vaiksaar selgitab, kes ja miks peavad aruannet koostama, kui suur töökoormus sellega kaasneb ning mis juhtub, kui kestlikkusaruannet ei esita.
Kestlikkusaruandlus tundub bürokraatlik kohustus, mille kasu on esmapilgul keeruline hoomata. Keskkonda ja ühiskonda väärtustavalt tegutseda võiks ju ka ilma aruandluseta?
Tõepoolest, võime ju arutleda, et kui ettevõte paneks kogu kestlikkusaruandlusele kuluva ressursi hoopis tegelikesse jätkusuutlikkuse tegevustesse, siis ilmselt olekski maailm lõpuks parem paik. Aga küsimus on selles, kuidas me teame, et üks või teine ettevõte on midagi teinud, kuidas seda mõõdame ja ettevõtteid omavahel võrdleme?
Mõnes mõttes on see võrreldav muutusega raamatupidamise aastaaruande esitamisel: kui Eesti läks 2010. aastal üle aruannete elektroonsele esitamisele, tundus see ettevõtjatele alguses lisakoormuse ja bürokraatiana, aga praegu ei kujuta keegi aruande muudmoodi esitamist ettegi.
Kestlikkusaruandlusega on sarnane olukord. Selleks, et ettevõtete tegevuse mõju keskkonnale, sotsiaalsele heaolule ja majanduslikule kestlikkusele oleks võimalik hinnata ja võrrelda, ongi välja töötatud ühtne Euroopa kestlikkusaruandluse standard (ESRS). Töömahult on standardi rakendamine muidugi mahukam kui lihtsalt aruandevormi muutumine.
Kestlikkusaruanne tuleb ka auditeerida lasta. Miks?
Audiitori ülesanne on avalikustatud andmete tõepärasust kontrollida, sest see loob usaldusväärsust ja aitab vältida rohepesu. Samuti vaatab audiitor, kas aruandlus on etteantud raamistikus ehk kas andmed on võrreldavad teiste turuosalistega.
Kui ettevõttele on kestlikkusaruande esitamine ja audiitorkontroll kohustuslikud, ei ole tal edaspidi võimalik äriregistrile ka majandusaasta aruande finantsaruande osa esitada, kui puudub audiitori järeldusotsus kestlikkusaruande kohta.
Mille poolest kestlikkusaruande auditeerimine sarnaneb finantsaruandluse auditeerimisele?
Peamine sarnasus on see, et auditeerimiseks peab olema alusmaterjal või dokumendid – seda nimetatakse auditijäljeks. Finantsauditi puhul on selleks näiteks arved ja lepingud, kestlikkusaruande auditeerimisel mõnel juhul ka need dokumendid, kuid ka palju muud. Näiteks koolituskavad, kust on näha, et töötajate arengusse on panustatud ja neid on mitmesugustel teemadel koolitatud, samuti C02 jalajälje vähendamise kava. Kui ettevõte on oma CO2 jalajälje ära mõõtnud ja seadnud eesmärgi, et vähendab aastaks 2030 süsinikujälge teatud protsendi võrra, siis on ta teinud ka üleminekukava ehk strateegia, kuidas selleni jõuda. Näiteks kui kavatsetakse asendada fossiilkütustel töötavad autod elektriautodega, siis saab välja arvutada, kui palju süsinikujälg väheneb. Arvutamiseks on mitmesuguseid Exceli malle, ühed neist näiteks Rahandusministeeriumi hallatavas portaalis https://kestlikkusaruandlus.ee. Audiitor hindab, kas arvutused on standardi järgi tehtud ja sisendinfo on vastavuses alusandmetega.
Esialgu hakkab kestlikkusaruandluse kohustus kehtima suurettevõtetele, aga kellele ja millal täpsemalt?
Jah, sellega teevad algust suurettevõtted, kellel saab olema kõige keerulisem, sest teema on uus. Väiksemad ettevõtted saavad edaspidi nende kogemust eeskujuks võtta.
Esimesena peavad majandusaasta aruandes 2024. aasta kohta kestlikkusaruande koostama ja avalikustama avaliku huvi üksused. Need on üle 500 töötajaga ettevõtted, kelle väärtpaberitega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul või kes tegutsevad krediidiasutuse või kindlustusandjana. Eestis on selliseid ettevõtteid kümmekond.
Järgmiseks laieneb kestlikkusaruande koostamise kohustus suurettevõtetele või kontsernidele, kellel on kahel järjestikusel bilansipäeval täidetud kaks näitajat kolmest: aasta keskmine töötajate arv üle 250, aastane tulu üle 50 mln euro, varade maht üle 25 mln euro. Sellised ettevõtted peavad kestlikkusaruande tegema 2025. aasta kohta.
2026. aasta kohta peavad kestlikkusaruande koostama börsil noteeritud väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kui kahel järjestikusel bilansipäeval on täidetud kaks näitajat kolmest: aasta keskmine töötajate arv üle 10, aastane tulu üle 900 000 euro, varade maht üle 450 000 euro.
Rahandusministeeriumi andmetel on Eestis ülalnimetatud kriteeriumitele vastavaid ettevõtteid ja gruppe umbes 300.
Kas Sa oled suhelnud nende ettevõtete esindajatega, kes peavad tänavu esitama kestlikkusaruande? Teavad nad, mida peavad tegema?
Need, kellega mina olen suhelnud, on eesrindlikumad ja tahavad olla valmis. Nad on ise ühendust võtnud, veendumaks, et nad on õigel teel. Samas on ka neid, kes veel ei ole kestlikkusaruande koostamisega alustanud, kuid enam seda edasi lükata ei tasu, sest muidu ei jõua õigeks ajaks valmis.
Mainisid, et ettevõttel kulub kestlikkusaruande tegemiseks palju aega. Kui võrdled kestlikkusaruande koostamise ajakulu finantsaruande koostamise omaga, siis millest tuleneb töömahu erinevus?
Kui süsteem on välja töötatud, ei võta kestlikkusaruande koostamine kauem aega kui finantsaruande koostamine. See eeldab ettevõtte infosüsteemide ühildamist niimoodi, et olemasolevatest programmidest – raamatupidamistarkvara, personalitarkvara jmt – hakkavad kestlikkusaruande jaoks vajalikud andmed n-ö välja jooksma. Näiteks info selle kohta, kui palju on tööl mehi ja naisi, millised on nende palgaerinevused jne.
Kestlikkusaruande puhul on esialgu kõige suurem töö kahese olulisuse hindamine. See on metoodika, millega määratakse kindlaks, millised keskkonnaga, ühiskonnaga ja juhtimisega seotud aspektid on ettevõtte jaoks olulised nii finantsilisest kui ka mittefinantsilisest vaatepunktist. Kahese olulisuse hindamine on kõige alus, sest sellest selgub, mida ettevõte raporteerima hakkab. Hindamine aga võib aega võtta kuni kuus kuud, sest on tarvis kaardistada ettevõtte väärtusahel ja sellega kaasneb vajadus küsitleda sidusrühmi, sh kliente ja tarnijaid. Näiteks kui ettevõte toodab midagi ja ostab tootmissisendeid, siis ta peab teadma, kuidas see tootmissisend on toodetud: kas töötajatele maksti turu keskmisega võrreldes mõistlikku palka, kas on kasutatud lapstööjõudu, milline on toodangu C02 heide jne.
Oletame, et ettevõte värbab ainult naisi, sest naised küsivad vähem palka. Kahese olulisuse aspektist on mõju ühiskonnale negatiivne, aga finantsmõju positiivne. Mida siis ettevõte tegema peaks?
Ta saab seada eesmärgid, mida ta negatiivse mõju vähendamiseks ette võtab. Praegu ongi probleem selles, et ühiskonnal ei ole sellist infot. Aga kui seda peab hakkama avalikustama, saavad inimesed teadlikumaks ja tekib võimalus eri ettevõtteid omavahel võrrelda. Teoreetiliselt on ka selles ettevõttes töötavad naised potentsiaalsed majandusaasta aruande ja kestlikkusaruande lugejad, ning kui nad ka ise ei loe, siis ehk on neil mõni tuttav, kes seda teeb ja ütleb, et kuule, mine küsi palka juurde, sest teises sarnases ettevõttes töötavad mehed saavad rohkem palka.
Ideaalmaailmas võiks ju nii olla, et kui näeme ettevõtte aruannetest ebakõlasid näiteks võrdõiguslikkuses, siis hakkame vältima tema toodangu ostmist. Päriselus inimesed loevad raha ja seetõttu ma kahtlen, et keegi jätaks näiteks teatud firma šokolaadi ostmata, teades, et seal makstakse naistele 20% vähem palka kui meestele.
Võib-olla tõesti võrdõiguslikkus ei kõneta kõiki, aga kui ma saan selle sama firma toodangu kohta teada, et see on tehtud lapstööjõudu kasutades või sisaldab turu keskmise šokolaadiga võrreldes rohkem tervisele ohtlikke e-aineid, siis vähemalt on mul nüüd see informatsioon olemas, et oma otsuseid teha. Siiani polnud võimalik sellest teada saada.
Toon võrdluseks vabapidamiskanade ja puurikanade munade müügi. Paar aastat tagasi ei mõeldud peaaegu üldse kanade pidamistingimuste üle, aga nüüd on sellest aina rohkem rääkima hakatud, inimesed on teadlikumad ja vabapidamiskanade munadele on tekkinud kindel ostjaskond. Seega hakkab jätkusuutlik tegutsemine järjest olulisemaks muutuma nii klientide kui ka partnerite, näiteks pankade või investorite survel.
