Ettevõtete kasumist tüki naksava julgeolekumaksu detailides paistab palju ebavõrdsust ja ebaõiglust, lähemalt vaadates leidub ka olukordi, kus maksu peavad maksma need, kel reaalselt kasumit ei ole.
Grant Thornton Balticu partner ja maksunõustamise valdkonna juht Kristjan Järve ning partner ja vandeaudiitor Martin Luik selgitasid saates „Kasvukursil“ plaanitava seadusega tekkivaid ebaõiglaseid olukordi ja kirjeldasid ka variante, kuidas oma maksukohustust vähendada.
Julgeolekumaks
Julgeolekumaksu seaduse kohaselt koosneb uus maks kolmest osast: 2% ettevõtete kasumilt alates 2026. aastast, 2% käibelt alates 2025. aasta 1. juulist ja 2% inimeste tuludelt alates 2026. aastast. Eelnõu kohaselt kehtib maks 2028. aasta lõpuni. Teema kohta saab lisaks lugeda meie spetsialistide kirjutatud artiklist.
Trikid kinnisvara väärtusega
Martin Luik tõi ühe probleemse kohana välja, et on levinud tava kajastada kinnisvarainvesteeringuid õiglase väärtuse meetodil – ehk umbes kahe-kolmeaastase intervalli tagant hinnata kinnisvara väärtust. Inflatsioonilises keskkonnas toimub Luige sõnul üldjuhul kinnisvara üleshindlus. See mõjutab otseselt perioodi kasumit, millelt tuleb uue eelnõu järgi maksu maksta. Sestap võib ettevõtja jaoks olla tulusam ümberhindlus edasi lükata või siis leida hindaja, kes hindab väärtust võimalikult madalalt.
Kristjan Järve märkis, et mujal maailmas, kus kehtib kasumi maksustamise süsteem, ümberhindamisest tekkivaid kasumeid ja kahjumeid reeglina arvesse ei võeta.
Lisaks võib Järve sõnul tekkida ettevõtjal soov oma arvestuspõhimõtet muuta ja võtta kasutusele hoopis soetusmaksumuse meetod. Eriti juhul, kui kinnisvarainvesteering on ostetud pigem varem ja hiljem üles hinnatud. „Võimalus on ka amortisatsiooni kaudu perioodi kasumit kahandada. Kui lõpuks see kinnisvara ära müüakse, siis tekib ka reaalne raha, mille arvelt ehk tegeliku kasumi pealt tulumaksu maksta,“ ütles ta.
Kasum nagu on, aga tegelikult ei ole
Järve sõnul on kõige olulisem probleem see, kui arvestuspõhimõtete tulemusel tekib raamatupidamislik kasum olukorras, kus tegelikku kulu ega tulu ei ole. Teinekord võib puududa ka vaba rahavoog, millest tekkiv maksukulu ära tasuda.
Siiski hoiatas Järve, et seaduse silmis on hämar tegu minna vahetult enne maksumuudatust üle teisele arvestusmeetodile, kui sel pole ühtki muud eesmärki peale maksude maksmisest hoidumise.
„Mida iganes ettevõtja, maksumaksja teeb, peab sel olema ka mingi muu majanduslik sisu või eesmärk,“ märkis Järve. Kui see on arusaamatu või kui seda ei ole, on maksuametil õigus sekkuda.
„Tahaks loota, et see 2% ei muuda nii palju, et kõik sooviksid hästi agressiivseid arvestuspõhimõtteid rakendama hakata, et maksubaasi võimalikult väikseks saada,“ sõnas Luik.
Luik möönis, et arvestuspõhimõtetes on mitmeid valikuvõimalusi, mis annavad võimaluse manööverdada ettevõtte maksubaas võimalikult väikeseks. Samas ta loodab, et säilib läbipaistvus ja õiglase väärtuse kajastamine. „Et ei tekiks topeltraamatupidamist: üks aruandlus on äriregistrile ja teine aruandlus sisemine või pangale,” lausus Luik.
Segadus omanikult tulnud laenudega
Uus seadus tooks kaasa ka segaduse omanikulaenudega. Kui eraisik annab oma ettevõttele nullintressiga laenu, tekib diskonteerimise (ümberarvutus, et leida laenu turu- ehk nüüdisväärtus) tulemusena näiline kasum, mis suurendab ettevõtte maksubaasi.
Võtame näiteks olukorra, kus omanik annab eraisikuna firmale 10 miljonit eurot laenu kümneks aastaks nullintressiga, samal ajal kui turul levinud intressimäär on 5%. Selle tulemusena tekib raamatupidamislik kasum 4 miljonit eurot, mille arvelt peab ettevõtja uue seaduse kehtimise ajal maksma 2% protsenti maksu, olgugi et seda raha tegelikult ei ole ega tule.
Järve sõnul diskonteerimise mõju laenuperioodi lõpuks küll kaob, ent kui laen antakse ajal, mil kehtib julgeolekumaks – aastatel 2026–2028 –, võib see ajada maksukoormuse väga suureks. „Tekibki ebaõiglus sõna otseses mõttes,“ nentis Järve. Tema sõnul tasub edaspidi omanikele pigem soovitada laenu anda õiglases väärtuses.
Kohaliku standardi järgi peab maksma rohkem
Mitmeid kurioosumeid tekib ka sellest, kas ettevõte toimetab Eesti finantsaruandluse (EFS) või rahvusvahelise (IFRS) standardi järgi.
Esimene näide puudutabki laene. Kui eraisikust omanik annab firmale laenu null-protsendilise intressiga, tuleb EFS-i järgi laen kohe diskonteerida, selgitas Järve. Rahvusvahelise standardi järgi aga läheb see osa otse omakapitali. „Tekib olukord, kus Eesti standardi järgi tuleb 2% protsenti maksu maksta, aga rahvusvahelise standardi järgi ei tule, kuna see ei ole perioodi kasum,“ selgitas Järve. Ka lõpptulemusena peab ühel juhul maksma rohkem, teisel vähem.
Ebakõla tekib ka põhivara ümberhindluses. IFRS-i puhul on ümberhindlus väga levinud, ent EFS-is seda reeglina ei rakendata.
Kohalikus arvestuses on üldiselt nii, et kui ettevõte on äritegevuse tarbeks ostnud kinnisvara ja kasutab seda, siis üldjuhul ta amortiseerib selle vara. Aga näiteks Tallinna Kaubamaja Grupil, mis järgib rahvusvahelist standardit, on omakapitalis tekkinud 100 miljoni euro suurune ümberhindlusreserv. See on küll üleshindlus, kuid kajastub otse omakapitalis, mitte perioodi kasumis. Lisaks üleshinnatud vara amortiseerub ja järgnevatel perioodidel suureneb amortisatsioonikulu. Seega väheneb nii grupi perioodi puhaskasum kui ka maksustamise summa.
Ei tasu ootama jääda
Kuigi Järve sõnul on lootust, et seadusandjad annavad täpsemad suunised, ei soovita ta ettevõtjatel liiga kauaks mõtlema jääda – avansilisi makseid hakatakse arvestama juba 2025. aasta kasumilt. Järve sõnul tasub ettevõtjal raamatupidaja või audiitoriga maha istuda ja vaadata, millist mõju uus süsteem firma ärimudelit, struktuuri ja muid iseärasusi arvesse võttes avaldama hakkab.
„Paljudel juhtudel ei pruugigi olla head lahendust või majanduslikke argumente maksubaasi oluliselt vähendada, kuid vähemalt on siis olemas teadlikkus ja arusaam, milline see mõju saab olema,” ütles ta.
Kuulake saadet:
Kuulake „Kasvukursil“ kõiki saateid järgi meie teemalehel
Võtke meiega ühendust
