Suurel osal äriühingutest on määratud majandusaastaks kalendriaasta, mis tähendab, et vastavalt seadusele on majandusaasta aruande esitamise tähtaeg kuus kuud pärast majandusaasta lõppemist. Järelikult tuli tänavu aruanne esitada hiljemalt 1. juulil, sest 30. juuni langes nädalavahetusele.
Eelmisel aastal jõustunud seadusemuudatusest tulenevalt on äriregistril võimalik majandusaasta aruande esitamisega hilinejat trahvida või sundlõpetada. Viimast saab teha juhul, kui äriühingul puudub registreeritud vara (st pole kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust, äriregistrist ega Eesti väärtpaberite registrist nähtuvat vara), ta ei ole menetlusosaline üheski käimasolevas kohtumenetluses, kriminaalmenetluses ega täitemenetluses ja maksuvaidluses.
Regulatsiooni eesmärk on olnud äriregistri süsteemi puhastamine äriühingutest, kes ei täida seadusest tulenevat kohustust, samuti on eesmärk parandada Eesti majanduskeskkonda.
Värske statistika näitab, et 2023. aasta majandusaasta aruande esitamata jätmise eest on äriregistri automaatsüsteem 6. augusti seisuga väljastanud:
1) 16 727 trahvihoiatust, mis sätestavad, et kui äriühing ei esita 30 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest majandusaasta aruannet, on kohtul õigus trahvida äriühingut ja kõiki aruande esitamiseks kohustatud isikuid, s.o juhatuse liikmeid 200 kuni 3200 euro ulatuses;
2) 35 347 kustutamishoiatust, mis sätestavad, et äriühingul tuleb esitada majandusaasta aruanne 30 päeva kuni kolme kuu jooksul ja tähtaja järgimata jätmisel võib kohus äriühingu sundlõpetada. Millest rakendatav ajavahemik sõltub, on keeruline mõista.
Äriregistri senise praktika kohaselt on äriühing kustutatud järgmisel päeval pärast hoiatuses sätestatud tähtaja saabumist, kui äriühing ei ole majandusaasta aruannet esitanud.
Oleme juba kevadest saati püüdnud justiitsministeeriumi tähelepanu juhtida sellele, et tarvis oleks parandada talgute korras kustutamisel avastatud puudused. Tundub, et riigi jaoks probleemi ei ole. Millest me räägime? Eks ikka päriselt tegutsevatest äriühingutest, kellel hulganisti töötajaid ja kes toovad riigile maksutulu (tulumaksu, sotsiaalmaksu, käibemaksu). See aga tundub olevat majanduskeskkonna klaarimisel ebaoluline, sest kuidas muidu põhjendada, et enam kui 190 töötajaga ettevõte saab registrilt kustutamishoiatuse?
Ei taha kuidagi õigustada neid ettevõtteid, kes aruandeid õigel ajal ei esita. Sellisele süstemaatilisele rikkumisele peab reageerima. Küsimus on rakendatavas meetmes – kuidas tagab parema majanduskeskkonna see, kui kustutada registrist ettevõte, kellel on käive ja töötajad ning kellelt laekub riigile iga kuu maksutulu? Eriti lühinägelik tundub olukord kõrvaltvaatajale siis, kui me kuuleme, et riigi maksutulu on tagasihoidlik ja eelarve pitsitab. Me ju teame, et seaduses on rikkujate korralekutsumiseks ka võimalus number kaks – trahvihoiatus.
Riigil peaks olema vastutus äriühingu korralekutsumise meetme valimisel, kui äriühing osaleb aktiivselt majandustegevuses ja ühingus on arvestatav hulk töötajaid, kelle palgalt laekuvad maksud. Sellisel juhul jääb arusaamatuks automatiseeritud lähenemine ja teadlik ettevõtluskeskkonna halvendamine, sest üleöö töötuks jäävad inimesed on halduskoormus riigile.
Riik on ära unustanud, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool ja reeglina ei käi oma õiguste eest kõvahäälselt kohtus vaidlemas. Kui aga tööandja üleöö registrist kaob, tekiks endalgi palju küsimusi: kas homme peaks ikka tööle minema, kui tööandjat enam ei ole, siis kuidas oma saamata töötasu kätte saada, kelle vastu nõue esitada, kuhu nõue esitada… Palju küsimusi, aga ei ühtki vastust riigilt.
Sama küsimus tekib võlausaldajatel, kui võlgnik on ühel hetkel registrist sujuvalt kustutatud, sest olukorras, kus näiteks maksekäsk ei ole veel jõudnud kohtutäituri lauale, ei ole võlgnikust äriühing ka täitemenetluse osapool. Sisuliselt on loodud võimalus võlgadest lihtsamalt vabaneda.
