Vietnamis juhtimist õppimas

Kui ma kaks aastat tagasi Grant Thornton Balticus raamatupidamise valdkonna juhiks sain, teadsin, et tahan olla oma meeskonnale hea juht. Aga kuidas? Õnneks pöörab Grant Thornton juhtide koolitamisele suurt tähelepanu ning mul ja meie õigusnõustamise valdkonnajuhil Kristel Tiitsil avanes võimalus osaleda Grant Thornton Internationali aastajagu kestvas juhtide koolitusprogrammis, mille üks etapp viis meid varakevadisse Vietnami. 

Möödunud suvel, kui meie HR tiim programmis osalemise mõtte välja käis ja partnerid minu osalemise heaks kiitsid, pelgasin, et see saab olema üks kuiv ja igav juhtimiskoolitus, täis erinevad mudeldamisi optimaalseks kasumi kasvatamiseks ja meeskonna motivatsiooni suurendamiseks. Jumal tänatud, nii ei ole läinud :)

Mis koolitus see siis on? 

Grant Thornton International Advanced Leaders Program (ALP) on aastatepikkuse ajalooga. 13. lend, kus Kristel ja mina osaleme, alustas 2023. aasta septembris ja jõuab lõpule tänavu septembri keskpaigas. Seekordne lend koondab enam kui sada Grant Thorntoni praegust või tulevikujuhti üle terve maailma. Mõelda vaid, milline uute tutvuste võrgustik, kas pole? 

Programm on jagatud neljaks osaks – kaks neist toimub veebis Teamsi vahendusel ja kahel korral kohtutakse reaalses maailmas. Üks neist kohtumistest leidiski aset 26. veebruarist 1. märtsini Vietnamis Hanois city as a classroom põhimõttel. 

Vietnam – mitmekülgse ajaloo, paljude sõjaliste konfliktide ja kontrastiderohke riik – pakkus minusugusele „külmale“ eestlasele nii palju emotsioone ja avastamist, et seda sõnadesse panna on keeruline kui mitte võimatu. Näiteks kommunistliku riigirežiimi ja vaba turumajanduse ühildamist tõrgub mu mõistus siiani vastu võtmast. Ilmselt on siin natuke süüd ka lapsepõlves nähtul ja kogetul. Kõige kummalisemad assotsiatsioonid ilmnesidki mul grupipiltide tegemisel näiteks Hồ Chí Minhi mausoleumi juures – sama tunne tekkis, nagu vaataks oma ema-isa nõukogudeaegset tööreisi albumit, mida mulle lapsena tihti lehitseda meeldis.

Algaja juhi mustmiljon küsimust 

Tippspetsialisti rollis suudab vähemal või rohkemal määral igaüks end ise arendada, olgu siis koolituste, taskuhäälingute, raamatute vmt abil. Kuidas aga juhtida inimesi? Kuidas toime tulla muutujatega, mida ise kontrollida ei saa? Kuidas täita omanike kasumieesmärki, samas mitte tiimi ära põletades? Kuidas olla toeks oma meeskonnale, kus ilmselgelt ise kõiges abistada ei saa? Kaks aastat tagasi valdkonnajuhi rolli vastu võttes vasardasid need küsimused mu peas, sest hea spetsialist ei võrdu hea juhiga. Aga ma tahan olla oma meeskonnale hea juht ja ma tean, et Grant Thorntonis on ka praegu neid inspireerivaid tulevikujuhte kasvamas!

Grant Thorntoniga taasliitudes ma tegelikult ei tajunud, mida see rahvusvaheline võrgustik, kuhu me kuulume, mulle pakkuda võiks. Jah, Baltikumi ja Põhjamaade koostöövõrgustik toimib ja toimis ka siis, kui ma kunagi noore maksunõustajana GTB-s olin. Aga see, mida on suuteline katma GT Ühendkuningriigi tiim või kuidas on väikesele Eesti GTB-le kasulik teada, mis teenuseid suudab toetada GT India ka näiteks Eesti ettevõtetele, on silmiavav.

Jah, loomulikult nõuab sellise intensiivse koolituse läbimine ka päris korralikku eneseületust: tulla välja oma mugavustsoonist, tutvuda uute inimestega, olla päriselt kohal, kuulata ja olla kuulatud. See tähendas varahommikust hiliste õhtutundideni suhtlemist, arutelusid ja kel huvi, ka hommikujooga tunniga päeva alustamist või jooksutiiru hommikuses ärkavas Hanois. Õhtuti voodisse vajudes oli esimestel päevadel korralikult tühjakspigistatud sidruni tunne. Aga see kõik on seda väärt. Ka kolleeg Tarmo Rahkamalt tausta uurides (Tarmo on GT ALP 11. lennu vilistlane), olid peamised märksõnad networking ja uued tutvused.

Nüüd Eestis tagasi olles olen saanud juba ühendust võtta kolme kolleegiga maailmas, et oma klienti siin pisikeses Eestis aidata.

Olulisim, mida koolituselt sain: inimesed!

Mida need kohtumised ja koolitused mulle andnud on? Loomulikult inimesed. Sellise võrgustiku iseseisvalt ehitamine võtaks aastaid, enne võiks vist pensionile jääda, kui see valmis saaks. Samas ilmselt ei ole mul raamatupidamise tiimi „kasu“ mõttes Brasiilia või Mehhiko kolleegide ja kontaktidega midagi peale hakata, aga see ei tähenda, et mul ei oleks nendelt inimestelt midagi õppida või Grant Thorntoni kohta uut teada saada.

Neil tänastel ja homsetel GT liidritel, kellega mul on ALP-il õnnestunud lähemalt kokku puutuda, on igaühel oma lugu, oma võidud ja oma kaotused. Aga mis neid ühendab, on tahtmine püsti tõusta ja edasi püüda, edasi võidelda. 

Nüüd, mitu kuud pärast kohtumist Hanois, kui emotsioonid ja kogetu on saanud settida, on minu jaoks kõige olulisem tõdemus vast see, et hea juht saab olla vaid see, kes julgeb küsida raskeid küsimusi ja annab oma meeskonnale turvatunde – tunde olla ära kuulatud ja arvestatud. Aga selleks, et juht seda teha saaks, peab ta hoolima ja hoolitsema ka enda vastupanuvõime eest. Juhi enda heaolu ei ole „nice to have“, vaid kohustuslik.

Vietnamis käsitletud peamised teemad olid justkui õpikunäited sellest, mida kogesin oma esimesel aastal raamatupidamise tiimijuhina – nii et naer läbi pisarate.

Lugude rääkimine avab südamed

Pulitzeri auhinnaga pärjatud kirjanik ja mitme bestselleri autor Nguyễn Phan Quế Mai suutis maagilisel kombel panna meid rääkima siiraid, väga isiklikke lugusid. Ja need lood kõnetasid mind siis ja kõnetavad siiani. Hea juht on suurepärane lugude vestja. Iga kord, kui auditivaldkonna juhi, partneri ja kolleegi Mart Nõmperiga koos lava jagama satun, mõistan, kuidas mul on vedanud, et mul on selline maagilise storytelling’u oskusega kaasteeline, kellelt õppida.

Quế Mai kingitud romaan „Dust Child“, mis põimib Vietnami ajaloo, sõja ja sealsete inimeste elusaatused, neelas mu endasse – parim sümbioos reisist ja raamatust. Lugemishuvilistele kindlasti soovitan! Näiteks viib raamatu ühe peategelase tee Saigonis postkontorisse, mis on muu hulgas suurepärane näide Prantsuse sealsest koloniaalajastu arhitektuurist. Nii ei jäänudki ka mul muud üle, kui seada Saigonis sammud postkontorisse ja paar postkaarti kallitele lähedastele teele panna! 

Hal Gregerseni töötuba julgustas küsima neid raskeid ja keerulisi küsimusi, mis aitaksid probleemide tegeliku tuumani jõuda ning seeläbi kasvatada oma tiimi ja ka iseenda vastupanuvõimet, muuta oma organisatsioonikultuuri.

Vaimne tervis on Eestis ka üha enam kõlapinda saanud. Me kipume seda aga väga kitsalt nägema liigse töökoormuse ja läbipõlemise kontekstis. Vastupanuvõime (resilience) on aga laiem kui pelgalt mentaalne pool. Mulle meeldib meie HR juhi Marge Litvinova mõte – vahel tuleb vaadata ka peeglisse. Tunnetan ka endal suurt vastutust oma kaasteeliste ees. Ja see muutus algab minust endast! Nii vedasingi kolleegid koos @maratonimees Roman Fostiga jooksurajale. Väikeste sammudega paremaks, onju! Aga see ei pea olema jooksurada. Võib-olla on see hoopis pannkoogihommik või hiline brunch mõne vana sõbraga, kellega pole ammu kohtunud? Jah, mul on meeles, Reena! :)

Nalja sai muidugi ka 

Kõige naljakam äpardus reisil oli kindlasti Kristeli telefonisaaga – tema „moodne telefon“ ei tunnistanud ühtki eSIM-i ja Kristel sai kodustega sidet pidada peamiselt wifi levialas või minu telefoni kasutades. Nagu Kristel mulle ka hellitavalt ütles: „can’t go nowhere without my mum“. Saime suurepäraselt need kaks nädalat hakkama, aga uus telefon on Kristelil nüüd küll. 

Meenub ka üks vahva lugu, kus üks ALP-il osaleja küsis, kuidas ma kirjeldaksin eestlasi välimuselt ja olemuselt. Kui ma selgitasin talle, et tavaline eestlane on veidi umbusklik ja distantsi hoidev, aga samas truu sõber, siis tema peegeldus oli seotud hoopis „Troonide mängu“, minu siniste silmade ja heledate juustega – talle tundus, et kõik eestlased on külmad ja kurjad. Vähemalt saime mõlemad kõhutäie naerda stereotüüpide üle. 

Teine vahva lugu, mis mulle meenub, on Vietnami hommikusöök. Vietnamis süüakse hommikuti palju, umbes nagu meie õhtusöögi ajal: kosutavat sealihahautist, riisi, rikkalikku lihaga suppi ja salatit.

Kolmandaks meenub, et iga osaleja pidi oma portfellist valima ühe potentsiaalse kliendi, kelle puhul usub suurema rahvusvahelise koostöö võimalust. Valisin Eesti start-up’i ja tulevikutegija, mitte suure rahvusvaheliselt tuntud korporatsiooni, aga ei uskunud, et see võiks kõnetada minu kolleege üle maailma. Kõikide nomineeritud ettevõtete hulgast valiti välja 11 projekti ning nende seas ka minu ja Kristeli projekt!

Ja need tänavaületused Saigonis ja Hanois – viierealise sõidutee ületuse õnnestumisel oli tunne nagu oleks saanud musta vöö karates. Pani korralikult proovile julguse, eneseusu ja tahtejõu. Ja nagu näha – jäime ellu ja jõudsime tervena koju tagasi. Siit edasi uutesse kõrgustesse!